Koomiksimeister Villu Vatsfeld rändab Saaremaa ajaloos (2)

Koomiksimeister Villu Vatsfeld rändab Saaremaa ajaloos

SÕBRAD: Villu Vatsfeld ja Vesse vanaisa (õlal). Foto: Peeter Kukk

Mäletan, et Oma Saare esimese numbri ilmumise puhul oli pidulikul avamisel toimetuserahva seas ka Villu Vatsfeld. Lehe impressumis teda kirjas ei olnud. Küsisin veel, et tulid sõbramehe poolest külla. Ta ainult muigas selle peale kavalalt.

Nüüd, kolm aastat hiljem on muige põhjus juba ammu teada, kuid avalikkusele on see siiski pigem hästi hoitud saladus.

Ego toitmine

Tegelaskujudega Austatud Eedu ja Vesse vanaisa Oma Saarde 150 koomiksi ringis joonistanud Villu Vatsfeld ütleb, et tegelikult oli sellise ettevõtmise alustamine ikka päris suur mõtlemine, et kas ma oskan või ei oska, kas ma tahan või ei taha, kas ma saan või ei saa. “Jaatava otsuseni viis lõpuks võimalus läbi elada mingi etapp oma elus, mida oleks võib-olla teinud, kui oleksin valinud teise haridustee ja elukutse,” arutleb ta.

Joonistamine on olnud Villu hobi, pole ta seda kusagil rohkem õppinud kui kooli joonistamistundides. “Avalikult koomiksit tehes saad sa ikkagi nagu päriselt teada, et kas sa oled ikka nii hea, kui ema sulle ütles, kui sa poisikesena paberit määrisid.”

Meeskonnatöö

Villu ütleb, et kuna ta on olnud ürituste moderaator, raadiohääl, ettevõtlusnõustaja ja õpetaja, olnud ühesõnaga “pildil”, siis ei tahtnud ta koomiksit oma nime all teha. Polnud vaja, et hakatakse seda vaatama pilguga, et mis Vatsfeld jälle teinud on. Seega sündis otsus mõelda välja teine mina. Isegi kaks, kuna koomiksitegemine on koos abikaasa Annikaga meeskonnatöö. Nii sündisidki Mart Torm ja Laura Karro. Mart sai hiljem Siimu näol ka lisanime ja seda ühel kindlal põhjusel.

Autorite nimed tuletas Villu oma laste nimedest. Marta, Laur, Torm ja Karro olid olemas juba aastal 2006, kui Villu alustas. Pesamuna Siim tuli ilmale koomiksite ilmumise ajal ning sai kohe ka jäädvustatud.

Leedo elas koomiksis

Esimene päris tegelaskuju, kes leheveergudel elama hakkas, oli Austatud Eedu nimeline mees. Prototüübiks lehetegemise juures olnud Kaie Rõõm-Laaneti pealekäimisel Vjatšeslav Leedo.
“Jäi jutt, et püüan mõelda päris persoonidega seostatavaid lugusid, sõltumata sellest, kas need on päevakajalised või mitte,” räägib Villu plaanist ja keskkonnast, kus Eedu elama hakkas. Villu sõnul teadsid Leedo ja ta proua, et just nemad on iga laupäev raamidesse surutud. Kuigi nii mõnigi pildirida oli päris üleannetu, ütleb autor ise, et tema ei tea küll kordagi, et Leedo oleks talle midagi ette heitnud.

Esimesed naljad tegi Villu sõnul rohkem tema, mida aeg edasi, seda rohkem hakati asju tegema koos abikaasa Annikaga. Kellelgi tuli mingi mõte, mingi repliik. Koos mõeldi ja arutati ja Villu joonistas siis asja üles.
Päris mitmed naljad pidavat olema sellised, millest vist ainult Villu ise aru saab. Oma sõnul võib ta iga koomiksi juurde rääkida pikema loo kui koomiks ise. “Üks asi ongi see, mida inimene koomiksis näeb. Tegija jaoks on lisaväärtus see, kuidas see asi sünnib,” tõdeb ta.

Väikestviisi patrioot

Algselt mõtles Villu, et teeb koomiksit aastakese. Siis tehti pakkumine, et võiks jätkata. Mees oli nõus, kuid tingimusel, et saab tegelaskuju vahetada. Eedu oli edukalt aasta vasta pidanud ja võis rahulikult ühele loole joone alla tõmmata. Seepärast sündiski 2008. aasta alguses Vesse vanaisa, kes Karja kiriku laest võetud kolmjalg rinnal, kolab ringi ajaloos toimunud sündmustele sarnastes situatsioonides või vanasõnade tarkust mööda ning tönkab kaaslastega saare keelt rääkida. See on teema, mis Villule hingelähedane.

Ta ütleb, et ta ei hakka endale vastu rinda taguma, kuid lugedes hiljuti lehest kurtmist, et Eestis puudub endiselt patriootiline muistse vabadusvõitluse ja sellele eelnenud ajalooperioodi käsitlus tõsisema filmiteose näol, võib ta öelda, et sama juttu sai tema sõpruskonnas räägitud juba aastaid tagasi. Nüüd on ta oma panuse, mitte küll väga tõsise, selle tühimiku täitmisse ka ise andnud.

See ei ole kindlas ajahetkes elav tegelane, vaid uitab vabalt ajas 1000 kuni 500 aastat tagasi, seletab omamoodi lahti vanasõnu, rahvakalendri tähtpäevi ning kõike muud sellist, mida inimesed võiksid teada. “Mis mulle meeldib selle asja juures, on see, et ma olen ise palju mineviku kohta taasavastanud,” tunnistab ta ning lisab tõsimeeli, et ta suurimad sõbrad viimastel aegadel ongi vanasõnu ja rahvakalendri tähtpäevi sisaldavad materjalid. Vesse vanaisa ja tema kaaslased pursivad ka Saare murret.

Villu ütleb, et ega see päris öige saare keel ju pole, sest täna räägime ju kõik pigem riigikeelt ja päris Saare murdest on alles osa. Palju sõnu ja tähendusi on seepärast uuritud ka vanemate inimeste käest. Keeleteema ja Saaremaa-pärase keele vähene kasutamine on Villul lihtsalt hinge peal. “Võrokestel on see olemas, setudel on see olemas. No mida me ootame?”

Vesse vanaisa rännakud Oma Saares lõppesid selleks korraks detsembri keskel, sest mingil hetkel hakkab iga asi end tasapisi ammendama. Tõsisem põhjus oli vahest aga see, et koomiksijoonistamine oli lõbusast kõrvalhobist muutunud Villu sõnul juba tõsiseks tööks, mida tavaliselt sai tehtud öötundidel. Kui amet selgem, tekivad mingid kiiksud ja püüd siluda detaile, isegi kui keegi teine neid ei näe ja tähtsaks ei pea. “Aga mulle meeldis teha, mulle meeldis see teema väga,” kinnitab ta.

Villu arvab, et ehk saab ta neid tegelaskujusid kusagil kasutada ka tulevikus. Miks mitte teha näiteks kas või Saaremaa ajaloost rääkiv koomiksilaadne raamat. Ära unustada ta neid igatahes ei kavatse: “Need nagu mu enda lapsed ju.”

Puhas käsitöö

“Ma ei pea ennast parimaks ega ole alati rahul sellega, mida ma teen. Aga niikaua kui inimestele meeldib, on kõik okei,” arvab Villu, kes oma sõnul tahaks vanu koomikseid vaadates alati midagi parandada ja täiendada.
Ta on kindel, et tema koomikseid ei saa kindlasti võrrelda suurte tegijate koomiksiraamatutega, mis on pigem nagu tehasetoodang, kus koomiksite taga on mitu väljamõtlejat, tekstikirjutajat ja joonistajat. Enda tehtut peab ta pigem amatööri käsitööks.

Kõige kiiremini on ta oma sõnul teinud koomiksi valmis kahe ja poole tunniga, keskmiselt kuluvat neli tundi. See on siiski ainult tehniline töö. Selle aja sisse ei ole arvestatud koomiksi teema leidmist, mõtlemist, materjali otsimist. Tegelikult minevat ühe koomiksi algusest lõpuni tegemisele üks paras tööpäev.

Väheste värvidega maailm

Alguses oli koomiks mustvalge, kuid siis arvati, et võiks olla värviline.
See pani Villu paraja ülesande ette. Sest proovi teha värvilist koomiksit, kui sa ise oled osaliselt värvipime. Just seda Villu on. Ise ta arvab, et sellest ei maksa erilist draamat teha, kuna geneetiliselt tuleb seda päris parajal hulgal meestest ette. Autoga saab ta sõidetud, liiklusmärke tunneb ja fooritulede järjekorda teab. Kui peaks minema loodusesse maalima või poodi riideid valima, siis on asjad keerulisemad.

Koomiksite arvutis värvimisel on talle abiks olnud abikaasa Annika ning mehel endal on ekraanil olev värvipalett ka juba pähe kulunud. “Ma küsisin, kus on roheline, ja mulle näidati, kus on roheline. Ma tean, kus on pruun, kus on kollane, kus on sinine,” kirjeldab ta arvutiekraanil näpuga värve näidates. Mis värvi on täpselt Vesse vanaisa juuksed, seda Villu siiski ei tea. 
Jällegi on suur koomiksite hulk ka selle töö lihtsamaks teinud. On vaja taevast, võetakse taevas mõnest vanemast osast. Vaja tumedamat, keeratakse natuke värvi juurde.

“See ei ole päris mustvalge maailm,” kinnitab ta, kuid niipalju siiski, et kunstiülikooli astumise mõtte mattis Villu omal ajal maha. Seal oli vaja paksu portfooliot erinevate töödega. “Ma võin teha graafikat, aga ma ei saa maalida loodust. Seetõttu muutus kunstiülikooli minemine mõttetuks,” räägib koomiksimeister, kelle emapoolne vanaisa oli õppinud kuulsas Pallase kunstikoolis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 284 korda, sh täna 1)