Kahekümne üheksas kiri: täitmisel lubadused

Kahekümne üheksas kiri: täitmisel lubadused

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere!
Ja head uut aastat! Ma usun siiralt, et see saab eelmisest parem. Et mu töötud tuttavad leiavad töö, millega nad on rahul. Et need, kel töö alles, ei tunne hirmust tingitud vajadust end ülemusele muudkui paremas ja paremas valguses näidata, väsitades end kestva kurnatuseni. Et tuleb rohkem põhjust rääkida positiivsetest asjadest, mitte probleemidest. Ja nii edasi.

Aga et midagi saaks paremaks muutuda, tuleb ikka ise käised üles keerata ja… Sestap andis üks väike kamp inimesi, kelle hulka minagi kuulun, juba veidi enne jõule isekeskis lubaduse 2010. aastaks. Oma lubaduse mõtles igaüks välja ise ja ütles siis valju häälega. Mõnel oli see midagi päris pisikest, näiteks tüütult logisevate lauasahtlite parandamine. Teisel midagi suuremat: püüd tegeleda rahvatantsu või keeleõpingutega. Mina lubasin, et leian sel aastal mingi võimaluse enesetäienduseks. Olgu see siis erialane asi või lihtsalt midagi huvitavat.

Paar päeva hiljem istusin arvuti taha, et uurida, milliseid kursuseid üleüldse korraldatakse. Korraga tundus, et mul on liiga vähe aega! Sest nii palju oleks võimalik õppida. Põnev oleks ju teada rohkem džässmuusikast, videost, astroloogiast, loodusfotograafiast või harjutada näiteks kitarrimängu.

Nüüd tuleb see raskem osa – samm mõttest teoni. Koduseinte vahel on ju mõnus mõtteid mõlgutada, hoopis tüütum ukerdada mööda puhastamata tänavaid sihtkohani. Mina olen minevikus püüdnud sellistel juhtudel iseennast üle kavaldada ja sõbra kampa saada. Üks utsitab teist, motivatsioon tõuseb. Pealegi on tore, kui saab uusi teadmisi kohe kellegagi arutada. Nii kinnistuvad need ka paremini.

Midagi ülearu suurt ma sel nädalal ette ei jõudnud võtta, aga midagi tegin enese heaks ikka: käisin trennis. Mis tundus eneseületusena, sest ma kuulun nende hulka, kes pole iial omal soovil astunud sisse spordiklubi ustest, rassinud jõusaalis või läinud suusamäele.

Et ma polnud huvi tundnud, siis ma muidugi ei teadnudki varem, et minu kodust paarikümne minuti kaugusel on spordiklubi, kus saab osa võtta näiteks pilatese või capoeira rühmatreeningutest, teistega koos võimelda ja oma vormi parandada. Mõelda vaid, nii lähedal! Kõige keerulisem oli iseennast veenda, et tasub vaatama minna. Mu mugavam pool üritas tragimale poolele selgeks teha, et arvestades vähest treenitust ei saa ma kindlasti teistega võrdselt hakkama, panen end piinlikku olukorda või venitan mingid lihased nii valusaks, et raske liikudagi.
Ja täpselt nii ka läks.

Muidugi tundsin, et treener seisab enamiku ajast just minu juures ja parandab võetud asendit. Ja harjutuste tempo oli vahepeal nii kiire, et teistega sammu hoidmine tundus võimatu. Tunni lõpuks, kui enesehaletsus tahtis sees närima hakata, küsis treener aga sõbralikult: “Noh, kuidas oli?” Ja vaadates ta reipasse näkku vastasin: “Mõnus.” Vedasin ju lõpuni välja. Ja küllap järgmine nädal läheb paremini!

Mida Sina oled tahtnud iseenda tarbeks teha, aga pole siiani jõudnud? Ja, ole nüüd enda vastu aus, kas asi on ajapuuduses või väheses pingutuses?
Soovin Sulle head! Soovi seda ka enesele!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)