Nagu tuultest räsitud rannamänd (20)

Nagu tuultest räsitud rannamänd

 

meie isa, kes sa ei ole taevas
sinu nime me ei pühitse
sinu riik ei tulnud
sinu partei ei võitnud
ja seda ühte tõelist leivakääru ei saanud me sinult kunagi
kuigi sinu päralt oli vägi ja võim
tookord
jäid sa meile võlgu
nii nagu meiegi jäime võlgu sinule
ja kui keegi meist pääseski ära kõigest kurjast
siis sinu nime
meie isa
me ei pühitse

Niisuguse luuletuse avaldas 2005. aastal oma juba paarkümmend aastat mulla all olevast isast Aadu Hindist tema ammu täiskasvanuks saanud tütar Eeva Park, ka ise tuntud ja tunnustatud proosakirjanik ja luuletaja. Selline luuletus ei saa sündida kergelt, see peab olema sügavalt läbi tunnetatud, selle algmaterjaliks peavad olema väga tõsised üleelamised ja suhete keerdkäigud.

Samas meenub mulle üks seitsmekümnendate aastate vana-aastaõhtu. Olime seda pidamas Rüütlite perekonnas. Majaperemees Viktor Rüütel, üks silikaltsiidi autoreid ja Lenini preemia laureaat Johannes Hindi kõrval, ei jõudnud ega jõudnud koju. Lõpuks tuli ja jutustas, kuidas ta koos Aadu Hindiga, oma koolivennaga Saaremaa ühisgümnaasiumi päevilt, sõitis mööda linna, et näärivanana viia kingituspakid Aadu arvukatele lastele. Niisugune oli nende teekond aastaid – iga Aadu laps pidi kingi saama, kuigi ta ise nende emadega läbi käia ei pruukinud.

Siia haakub omakorda tudengipõlves kuuldud jutt Saaremaa noormehelt, kes Hindiga lähedalt suhtles ja oli tema tõeline fänn. Hint olevat tõsiselt muretsenud eesti rahva iibe pärast ja tema motoks olnud: eesti mehe seeme ei tohi kaotsi minna, peab ikka tarbline olema!

Kahjuks mul isiklikke mälestusi Aadu Hindist pole. Mul ei ole elus kordagi olnud juhust teda kohata, isegi mitte mõnel omaaegsel kirjanduslikul kohtumisel. Küll olen aga lugenud mälestuste mälestusi. Elo Tuglase terava mõistuse ja ütlemise ning paindliku sule alt on raske leida kedagi, kes tema sarkasmist pääsenuks. Ka Aadu on saanud oma jao, eriti Aadu ja Minni Nurme suhetest kirjutamisel. Aga sealt leiame ka sooje sõnu abivalmidusest, millega Aadu Tuglastega suhtles, kui viimased olid põlu all ja mitmedki “asised” inimesed püüdsid neist kauges kaares mööda käia.

Omaette teema juurde juhatab Debora Vaarandi mälestusteraamat. Kuidas nad kolivad Saaremaalt Tartusse. Selleks, et teadmisi omandada ja olla Eesti vaimuelu keskuses. “Kolisid” jalgratastel, kogu nende maine vara pakiraamil kaasas. Kuidas nad elasid, Deboral vaid üks kleit, millega inimeste hulka võis minna. On siis ime, et nad hakkasid suhtlema rohkem sealsete marksistlike ringkondadega, mitte liikuma kõrgemas seltskonnas? 

Jah, Hindist sai kommar, nagu teda ja temast Meie Maas kirjutanud ajakirjanikku sõimab üks (muidugi anonüümne) netikommentaatoreid. Ta kuulus juunikommunistide ideaale kandvasse põlvkonda.
Tõepoolest, ta polnud “redis”; kõigele, mida ta tegi, elas ta südamega kaasa, tegi hingega. Tegi neil aegadel, mil maakera pööras itta, tegi ka hiljem, surmani välja.

Olgu need siis nõukogudeaegse ühiskonnategelase rähklemised ühiskonna tõsiste probleemide kallal või Saaremaa vanamemmede kartulipõldu metssigade rünnakute eest kaitstes. Küllap võib Hindi kohta öelda samuti, nagu Jaak Viller kirjutab oma monograafias Kaarel Irdist: “Ird säilitas elupäevade lõpuni lootuse, et ka sotsialistliku süsteemi sees on võimalik asju paremaks muuta, see oli tema õilis usk, meeldigu see meile või mitte.”

Südamega oli Aadu Hint ka oma raamatute juures. Inimesena ma temaga ei kohtunud, aga temaga seoses on olnud palju, millest mõelda. Hint on oma teostega mind saatnud pikka aega. Juba algkoolilapsena kohtusin ma temaga, kui leidsin kodust raamaturiiulilt tema esimesed romaanid “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”, mis tookordses Eesti vabariigis vägagi soojalt vastu võeti. Neist romaanidest hõnguv raskemeelsus, ähvardava tõve kartuse tunne ja lootusetus jäid aastateks kummitama.

Keskkoolipäevil lugesin tõsise loodusehuvilisena õhinaga tema populaarteaduslikku jutustust “Angerja teekond”. Lugesime koolilastena ka tema tet-raloogia “Tuuline rand” I raamatut ja kirjutasime selle raamatuga seoses kirjandeid. Kujutati ju seal väga värvikalt Saaremaa rannarahva elu, romaanis oli palju ilmekaid inimtüüpe ja jäi kõlama lopsakas rahvalik keelepruuk.

Aastate jooksul lisandunud teisedki osad said huviga läbi loetud. Meenub veel tema tõlgitud Jack Londoni novellivalimik “Armastus elu vastu” oma vitaalsete elujaatavate inimeste ja ürgse looduse meisterliku kujutamise pärast, mis Hinti Londoniga omamoodi ühendas.
Viimaseil aastakümneil on Hint niihästi lugejate kui ka kirjandusloolaste poolt suuresti unustatud. Tänapäeva tehnilised võimalused on andnud rohelise tee anonüümsetele sõimajatele, aga eks neid leidub ka väärikamates infokanalites.

Paraku on mul tunne, et mõnigi neist ei tea Hindist ega tema loomingust tuhkagi. Lugejana unistan juubeli aegu sellest, et eesti kirjarahva hulgast võrsuks keegi, kes suudaks kirjutada suurmeeste ja -naiste biograafiaid nii, nagu seda tegi Stefan Zweig. Isegi Maarjamaal on seda meisterlikult teinud Endel Nirk, luues suurepäraselt elavad pildid Ants Laikmaast ja Karl Ristikivist. Muhus sündinud ja Saaremaal võrsunud kirjanik Aadu Hint jääb eesti kirjandusmaastikku ilmselt veel kauaks nagu jässakas tuultest räsitud rannamänd.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 415 korda, sh täna 1)