Aadu Hint – 100: Kokkupuuteid kirjanikuga (38)

Aadu Hint – 100: Kokkupuuteid kirjanikuga

Foto: Erakogu

Mälestusi Saaremaalt võrsunud kirjanikust Aadu Hindist, kelle sünnist möödub homme 100 aastat, jagab endine lehemees, praegu Tallinnas pensionipõlve pidav ERNI LÕBU.

Tutvusin Aadu Hindiga 1956. aasta hilissügisel, pärast seda, kui olin vabanenud ajateenistusest Musta mere laevastikus ja asunud taas tööle Kuressaar-de ajalehetoimetusse. Aadu Hindil nagu mitmel teiselgi tuntud kirjanikul ja kultuuritegelasel oli tore komme astuda Saaremaa pealinna külastades ikka läbi ka toimetusest. Need külaskäigud olid meile, noortele ajakirjanikele väga huvipakkuvad ja rikastavad.

Värskel teenelisel kirjanikul oli selleks ajaks ilmunud “Tuulise ranna” kaks esimest köidet, mida õhinal loeti ning mis mullegi kestva ja sügava mulje jätsid.
Ühel sombusel pärastlõunal astus kirjanik toimetusse ja pakkus kaastööd. Ta oli kirja pannud väikese südamliku loo oma kunagisest sõbrast, noorest ja lootustandvast Saaremaa ajakirjanikust Heinrich Heinvälist. Selle kirjatüki, mis kandis pealkirja “Kallis mälestus”, avaldasime juba mõne päeva pärast. 

Teist korda kohtusime paar kuud hiljem. Mul on hästi meeles see talvepäev, kui Aadu Hint toimetuse ja selle juures tegutsenud kirjandusringi ühiskoosolekul toetas tuliselt ajakirjanike ja kirjandushuviliste ideed anda välja Saaremaad tutvustav raamat. Kindlasti oli Aadu Hindi aktiivne toetus ja tema autoriteet see, mis aitas avada raamatu ilmumisele “rohelise tee”. Säärane isetegevuslik kirjastamine nõudis ju tollal kõrgemate instantside ja peatsensori luba.

Saaremaa patrioot

Aadu Hint oli suur kodusaare patrioot, ta jagas saarlastega nende muresid ja rõõme. Talle olid väga lähedased rannaküla kalurid, meremehed, laevaehitajad, kiviste põldude harijad, kelle seas ta oli üles kasvanud ja kellest said ta teoste kangelased. Saarlaste asju ajas Aadu Hint eriti usinasti siis, kui nad olid ta valinud NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks.

Kord, kui ma tundsin huvi Hindi saadikutegevuse vastu, võttis ta oma kõhukast portfellist paar paksu kausta ja pani need minu kirjutuslauale. See “paberipinu” oli Hindi kui saadiku kirjavahetus oma valijatega ning mitmesuguste ametiasutuste ja kõrgete võimukandjatega. Neid dokumente sirvides ja kohati ette lugedes rääkis ta üsna üksikasjalikult oma tööst saadikuna.

Pikki aastaid võitles Aadu Hint kalapüügi limiteerimise ja eluvõõraste püügieeskirjade vastu. Niisama visa ja järjekindlat sõda pidas ta Saaremaal möllanud metssigade vastu. Ta pöördus Moskva poole ettepanekuga täiendada seadusandlust, et saaks inimestele hüvitada metssigade tekitatud kahju.
Otsekohese ja sirgjoonelise ütlemisega mees.
Mõnikord oli ta väga irooniline, koguni sarkastiline ja kasutas üpris lopsakat sõnavara.

Kord istusime Aadu Hindi ja Kunstnike liidu esimehe Ilmar Torniga Tallinnas Kuku-klubis. Peagi tuli meie lauda neljaski saarlane – ühe tollal populaarse väljaande toimetaja. Pärast paari pitsi hakkas toimetaja sõnaohtralt kiitma oma ajalehte ja iseennast. Aadu kuulas, kuulas, tema näoilme muutus järjest süngemaks, jonnakas juuksetukk nihkus peaaegu kulmudele ja alahuul venis veelgi pikemaks.

“Kuule, noormees,” katkestas ta siis kiidulaulu, “sulle on kusi pähe löönud!” Ja lisas juba rahulikumal toonil, dotseerivalt: “Ajaleht räägib ise enda ja oma tegijate eest. Ainult lits kiidab oma riista…”
Oma saba kergitanud kolleeg jäi solvunult vait ja põrnitses nohisedes kohvitassi.
Albert Uustulnd andnud Aadu Hindile tutvumiseks oma esikromaani “Meri põleb” käsikirja. Pärast selle läbilugemist öelnud Hint autorile: “Noh, see pole sitem midagi kui teiste omad, lase aga edasi…”

Mõttekilde

Olen talletanud Aadu Hindi mõtteteri. Siinkohal mõned neist:
* Ilma raamatuta on tänapäeva inimesel võimatu sügavamalt mõista elu, mõista iseennast, teist inimest, ühiskonda. Raamat on tee inimese juurde.
* Kui maailmas üldse elada, siis täie sõõmuga…
* Tahan, et ühiskonnas valitseks fair play, ilma milleta ühiskond ja riik võivad hukka minna.
* Lõhkuda rannamehe paat on sama, mis lõigata kajakal tiivad, tappa kasaka hobune või lüüa maha beduiini ainus kaamel.
* Kurb on, kui ilu ainult ostetakse, ei osata aga ise teha.
* Armastuseaida võti on naise käes…

Kadedus

Kes on lugenud või näinud Aadu Hindi näidendit “Kotermann ehk Rummu Jüri Kihnu Jõnni “Manni” peal”, teab, et see lavatükk oli kirjutatud Juhan Smuuli pilamiseks. Kahe saare kirjamehe suhetele vajutas ilmselt pitseri kadedus, mida tekitas Hindis temast tosin aastat noorema kolleegi edu ja populaarsus rahva hulgas.

Mullegi rääkis ta varjamatu kahjurõõmuga, kuidas purjus Smuul olevat autoga Väikese väina tammist alla sõitnud, pajatas meeleldi tema muudestki seiklustest ja prassingutest.
Kuid Hindiga kokku puutudes kogesin ühtaegu ka tema teistsugust suhtumist Smuuli. Ühes usutluses, kui viisin jutu kirjanduse ja elu seostele, teostele, mis on loodud sügavalt elulise ainese alusel, mainis ta klassikute teoste kõrval kaasaja kirjandusest ainsana Smuuli loomingu paremikku.

Kord Kuressaares rääkis ta muuseas, et oli paaril korral Juhan Smuuli käest viimase kodus kuivatatud silku saanud. “Pagana mõnus hamba alla panna, Made in Koguva…” Nii et inimeste suhted on sageli palju keerulisemad ja mitmetahulisemad, kui me oskame arvata. Neid ei saa kujutada ainult mustvalges tehnikas…

Mures rannaelu hääbumise pärast

“Aadu käis jälle ringi nagu munemisvalus kana,” poetas kord jutu sekka üks Saaremaa kolleeg. See on üsna tabav võrdlus, sest Hindil keerlesid alatasa peas mitmesugused ideed, mida ta tahtis kiiresti realiseerida. Tema ettevõtmised olid üldjuhul laiema ühiskondliku kõlapinnaga.
Aadu Hindile valmistas sügavat muret see, et Lääne-Saaremaal, kus asus ka tema kodukoht, oli ajalooliselt kujunenud rannaelu hääbunud. Viimase sõja ajal põgeneti sealt perekonniti ja koguni külade kaupa (Vilsandi) üle vee, paljudes kalurikülades suri elu välja.

Ükskord seadiski ta sammud partei rajoonikomiteesse, kutsudes mind endale seltsiks ja moraalseks toeks. Meid võttis jutule parteikomitee sekretär Bernhard Holm, kes oli ise samuti Saaremaa läänerannikult pärit, tundes seetõttu sealseid probleeme niisama hästi või pareminigi kui Hint.

Ta kuulas viisakalt ja tähelepanelikult ära kirjaniku emotsionaalse etteaste, millele mina aeg-ajalt innukalt kaasa noogutasin, ütles, et teeb omalt poolt kõik probleemi lahendamiseks. Kummatigi ei andnud ta mingeid kindlaid lubadusi ega lootusi. Ja mida ta saigi lubada? Nii suure ja mahuka sotsiaalse probleemi lahendamine käis kohalikele võimudele ilmselgelt üle jõu.

Mitmed Hindi ettevõtmised kandsid siiski vilja. Tema algatusel asutati näiteks E. Vilde nim kolhoosi kirjanduspreemia ja J. Liivi luuleauhind ning alustati eesti kirjanduse välja andmist inglise keeles.
Innukalt ja hasardiga ajas Aadu ka puhtisiklikke asju. Näiteks käis ta Saaremaa piirivalvekordoni ülema käest hülgejahiks helikopterit kauplemas. Kas see eksootiline jahiretk ka teoks sai, ei tihanud ma temalt küsida…

Vestlus lõunalauas

Ühe pika ja igava “teadusliku” konverentsi vaheajal oli Aadu Hint lõunalauas üllatavalt helges, veidi nostalgilises meeleolus. Ta rääkis, et oli juba kuue-seitsmeaastasena isaga koos Loonalaiu taga kalal käinud. “Minu vanaisal ja isal oli alati kaks paati – üks suurem võrgupaat ja teine väiksem mõrrapaat. Ja minulgi on alati mingi paat olnud. Ilma paadita pole minusugusel saarlasel õiget elulusti nagu arvatavasti kasakal pole õiget elulusti ilma ratsuta.”

Edasi pajatas ta sellest, kuidas oli juba kooliõpetajana sõitnud merd kaubaaurikul, kus tema isa oli esimene tüürimees. Üks meeldejäävamaid olnud sõit laualastiga Venemaalt Soroko sadamast Inglismaale Cardiffi. Põhjameres saanud nende laev aga nii kõvasti sakutada, et seda tuli Cardiffis kuu aega remontida. See aeg kulus Inglismaaga tutvumiseks. Selle reisi muljete põhjal kirjutas ta romaani “Tulemees”.

Lõpetuseks

Ühes 1978. aastal tehtud inter-vjuus ütles Aadu Hint: “Elu, ainult elu annab loomingule kandepinna. Kui ma poleks isaga koos kaubaaurikul merd sõitnud ja võõraid maid külastanud, poleks nüüd olemas romaani “Tulemees”. Kui ma ei oleks seotud Saaremaaga, poleks sündinud tetraloogiat “Tuuline rand”. Kui ma poleks omal ajal töötanud Eesti Kalurite Liidu esimehena, ei oleks ma kirjutanud näidendeid “Tagaranna meeste kalakuunar” ja “Kuhu lähed, seltsimees direktor?”.”

Paraku vaevas Aadu Hinti tema viimasel kümnendil raske haigus, mis tähendas igapäevast võitlust elu eest ning mis ei võimaldanud kõike kavandatut teoks teha. Kuid ka halvatuna suutis ta lõpule viia “Oma saare” ja kirja panna mõnegi laastu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 731 korda, sh täna 1)