Eelolev nädal möödanikus

Kaheksakümmend aastat tagasi, 1930. aasta 15. jaanuaril, seati Nõukogude Liidus sisse üks omapärane dokument – tööraamat. Sisuliselt andis see totalitaarse riigi võimudele võimaluse inimeste eraelul veelgi tähelepanelikumalt silma peal hoida.

Iga kord, kui keegi töökohta vahetas, tegi hoolas kaadriosakonna töötaja tööraamatusse vastava märkuse. Kirja pandi töölt lahkumise põhjus. Hea oli, kui kirjutati, et lahkus töölt omal soovil… Kui tööraamatusse aga märgiti, et inimene on vallandatud töökoodeksi selle ja selle paragrahvi järgi, võis tal uue töökoha leidmisega suuri raskusi tekkida. Oli aga tööraamatus sissekandeid liiga palju – selge lugu, tegemist on nn jooksikuga, kellesse tuleb suhtuda ettevaatlikult ja kelle vastu võidelda…

Pärast Stalini surma, Hruštšovi nn sula ajal mindi aga veelgi kaugemale – kui tööraamatus oli sissekandeid vähe või puudusid need seal üldse, süüdistati inimest luuserluses ja tööpõlgurluses, mille eest võis Nõukogude kohus saata ta kaugematesse piirkondadesse asumisele. Näiteks 1960. aastatel süüdistati tööpõlgurluses vene kirjanduse klassikut, Nobeli kirjanduspreemia tulevast laureaati Jossif Brodskit.

Muide, isiklikust kogemusest võin öelda, et ka tänapäeva vaba Eesti paljudes asutustes suhtuvad tööandjad vana režiimi ajast säilinud tööraamatutesse (loe: totalitarismi aja igandisse) lausa pühalikult. Oleks vist juba aeg säärasele praktikale lõpp teha!

Kuuskümmend aastat tagasi, 1950. aasta 12. jaanuaril, ilmus Nõukogude Liidus ukaas “Surmanuhtluse kehtestamisest reeturitele, spioonidele ja kahjuritele”. Siinjuures oletan, et ajalugu vähegi tundev lehelugeja imestab – kuidas alles 1950. aastal, tegemist oli ju peaaegu Stalini valitsemise aja lõpuga? Kas siis enne seda kedagi ei tapetudki?

Muidugi tapeti ja kuidas veel – ka varem süüdistati kahjurluses ja tembeldati nn rahvavaenlasteks miljoneid inimesi, kellest suurem osa hukati lasuga kuklasse. Kuid miks siis anti see ukaas välja ikkagi alles 1950. aastal? Tegemist oli Stalini ühe omapärase psühholoogilise viguriga. Sõja-aastatel oli Nõukogude Liit USA ja Suurbritannia liitlane. Kindlasti olid nii Roosevelt kui ka Churchill kuulnud 1930. aastate Venemaal korda saadetud massimõrvadest ning tippkohtumistel esitasid nad Stalinile selle kohta ettevaatlikke küsimusi.

Stalin loomulikult eitas neid “laimujutte”. Seepärast andiski ta kohe pärast sõja lõppu välja määruse, mille kohaselt kõrvaldati NL-i kriminaalkoodeksist surmanuhtlus. Samal ajal kehtis surmanuhtlus nii USA-s kui ka Suurbritannias – nii karistati mõrvareid ja kodumaa reetureid. Aga näete, NL-s surmanuhtlust ei ole! Kes söandaks meid veel julmuses süüdistada!

Omal ajal leidis see Stalini nn õilis samm rahvusvahelises pressis suurt vastukaja, mida Nõukogude ajalehed omakorda korralikult kajastasid kui maailma reageeringut nn nõukogude humanismile. Kuid samas oli selge, et ilma mahalaskmisteta ei saanud Stalin kaua valitseda: ta lausa värises hirmust, et nüüd võidakse tema vastu vandenõu punuda, sest puudus ju oht, et selle eest saab kuuli kuklasse.

Kõigest sellest pajatavad mitmed ajalooallikad. Ja nii otsustatigi 1950. aastal, mil suhted endiste liitlastega olid halvenenud ja alanud oli külm sõda, surmanuhtlus Nõukogude Liidus taastada.
Aastatel 1945–1950 kasutati aga võimudele ebameeldivate inimeste hävitamiseks mõnevõrra teistsuguseid meetodeid – näiteks võiks siinkohal tuua juudi päritolu nõukogude teatritegelase Solomon Mikhoelsi saatuse, kes hukkus 1948. aasta jaanuaris (see oli aeg, mil Nõukogude Liidus laienes antisemitismi laine) lavastatud autoõnnetuses.

Lõpetuseks veel ühest tähtpäevast – 14. jaanuaril möödub 135 aastat päevast, mil Alsace-Lorraine’is Kaiserbergis (tookord kuulus see ala Saksamaale) sündis inimkonna ajaloo üks suuremaid humaniste, saksa teoloog, muusik, filosoof ja arst, Nobeli rahupreemia laureaat Albert Schweitzer (suri 1965). Ta sõnastas printsiibi aukartusest elu ees ja esitas kõigesse elavasse eetilise suhtumise filosoofilise põhjenduse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)