Helga Nurmekann: minuga võib täitsa sõtta minna!

Helga Nurmekann: minuga võib täitsa sõtta minna!

MAJAEHITUS VIIS LAVALE: Majaehitus Muratsis pani Helga ka teistele pilli mängima. Nüüd teavad teda muusikuna paljud, isegi Maria Faust kutsus ta oma pulma pillimeheks.
Foto: Erakogu

Toimekas Helga Nurmekann on teada-tuntud inimene Kuressaare linna peal. Ikka on tal kuhugi kiire, mingi asi ajada, telefon heliseb ühtelugu (Näed ju, nad ei lase mul sinu juureski istuda, pillab ta ajakirjanikule.).

Ise nimetab Helga ennast täiesti tavaliseks ja lihtsaks inimeseks, kes on aga oma tegemistes ääretult sihikindel. Kui midagi pähe võtab, siis selle ka ära teeb. “Ja ma ei tee kuidagimoodi, vaid, nagu mulle on öeldud, teen kõike sügavuti,” ütleb ta, lisades, et temaga võib täitsa sõtta minna, sest kui on midagi teha lubanud, siis ta seda ka teeb.

Helga räägib, et on eluaeg olnud täiesti terve inimene (vaid sapikivid ja kaksteistsõrmiku haavand on teda korra rivist välja viinud), ning arvab, et selle põhjuseks on, et tal ei ole kodus kunagi lähedastega probleeme olnud – ei haigusi ega muud. “Ma ka sündisin sellisesse perre, kus ei olnud mingit kiusuajamist ega tagarääkimist, ma olen ikka õnnelik inimene,” kinnitab ta – no mis sa tahad, võlad on makstud, lastel oma pered ja kodud – see on ju õnn!

“Ja muidugi on põhjuseks ka head inimesed, kes on mu ümber olnud!” kiidab 40 aastat teedevalitsuses kaadritega töötanud naine.

Mängida pole üldse saand!

Helga sündis Tõrise külas Arbuma Liisi ja Juhani (õigemini küll Elisaveta ja Johannese) tütrena ning pandi õige varakult tööd tegema. Nagu ikka tolle aja lapsi. “Meil oli neli last enne sõda sündinud, kaks pärast, isa oli viis aastat sõjas,” räägib ta. 1949. aastal tuli kolhoosikord.

“Vanaisa oli viidud Siberisse ja meie läksime tema majja elama ja siis toodi kolhoosi loomad meie lautadesse. Vanaisal oli korras sepikoda, tuuleveski ning meie hakkasime oma kulakutalu tagasi ostma,” jutustab Helga, kelle sõnul oli toona päevapalk kolhoosis 3 kopikat ning terve pere pingutas selle nimel, et kodu omaks saada. Helga mäletab, kuidas 1951. aasta kevadel sündis talle väike õde. “Nii olingi ma kümneaastane, kui pidin sigadele süüa keetma, peenraid rohust puhtaks kitkuma ning pidin veel lapse juures olema, aga tüdruk muudkui virises, ei lasknud tööd teha,” naerab ta nüüd.

Kuigi toona ei olnud sugugi naljakas, kui ema koju tulles käskis Helgal kuuri juurest malaka tuua, sest söök polnud õhtuks valmis. “Ma olin ikka kange ka oma olemuselt, läksin kuuri juurde ja tõin sealt igavese suure männitüüka ja ise kobisesin: löö kas või surnuks, seda tööd on ka nii palju, mängida pole üldse saand!”

Ometi andis toonane töötegemine oskuse ja vilumuse edaspidiseks eluks ning hätta pole Helga jäänud millegagi. “Eks siis oli nii, et iga laps pidi ju ise omadega välja tulema – lugesin lehest kuulutust, et linnas on võimalik saada ülalpidamist ning tulingi, lapsehoidjaks,” meenutab ta. “Olin kolhoosist tüdinud,” tunnistab Helga. See oli viiekümnendate aastate keskel. 

Autoostu järjekord 35 aastat

Tal on siiani häid sõnu öelda heade inimeste kohta, kellega on oma elus kokku puutunud. Isegi 40 aasta tagune tulekahju (12. jaanuaril) tõi tema ellu toetajaid ja aitajaid. “Põlesin ikka päris paljaks, ühtegi hilpu ega asja polnud enam,” räägib ta. “Aga see oli ka selline saepurukarkassile ehitatud maja, tuletõrjujad tulid küll seda kustutama, aga neil oli eelmisel õhtul olnud tuletõrjes pidu ja vett oli paagis vähe, nii see maja läkski nagu küünal, ainult korstnajalg jäi alles.”

Aga pärast tulekahju sattus Helga Jaaniga kokku. Too oli noore spetsialistina suunatud tööle teedevalitsusse, kuhu ka Helga tööle läks. “No oli ikka ilus ja kena poiss, väga korrektne,” kiidab ta nüüdki. Abielluti ja siis tulid lapsed: Rita, Külli ja Jüri. “No ikka aasta ja laps, aasta ja laps, ema ütles, et kui nii jätkate, on teil neid varsti 22,” pajatab ta aegadest, mil elati Kingissepas (Kuressaares) Võidu tänaval 9-ruutmeetrises katusekambris. “Oli selline pliitaga pisikene tuba.”

Toona tuli tihti käia nii Helga kui ka Jaani vanematel maal abiks, mõlema kodu oli aga bussi pealt 5–6 km minna ja pisikeste lastega oli raske käia. “Sain paljulapseliste toetust 200 rubla ning arvasin, et ma olen nüüd väga rikas, läksin plaaniosakonna juhataja Truu Martini juurde ja ütlesin, et mul on 200 rubla ning ma tahan autoostuluba. 35 aastat oli järjekord!” meenutab ta. “Olime järjekorras seitse aastat, siis saime autoostuloa, laenasin venna käest raha juurde – paar tuhat jäi siis puudu, sest auto maksis 4500 rubla. Küsisin isa käest ka, aga tema ütles, et “te’p oska kumbki sõita, sõidate ennast surnuks” ning ei andnud raha.”

Pillimeistri tütar

Helgat teatakse-tuntakse ka pillimehena. “Mu isa ja vanaisa olid pillimeistrid, eks ma sealt selle pilli kaela sain,” ütleb ta. “Isa remontis kõikide pille üle Saaremaa, isegi mandrilt saadeti neid talle – see töö käis meil majas kogu aeg. 20 pilli andsime pärast isa surma muuseumile,” märgib Helga, kes nüüd tunneb, et oleks võinud rohkem isa kõrval olla, kui see pillidega toimetas. “Aga ma olin ju tüdruklaps,” ohkab ta.

Ometigi on isalt õpitu siiani meeles. Nii näiteks küsinud üks mandrimees temalt, kuidas saab lõõtsapillil bassihääle välja, ja siis oli Helga kohe mõelnud, kuidas taat seda tegi.
Aga lavale sattumisega on Helgal oma lugu. Nii kaua kui lapsed kodus olid, käis ta ainult töö ja kodu vahet, aga siis, kui avanes võimalus Muratsisse suvilakrunt saada, tuli talle mõte, et võiks ju sinna maja ka ikka püsti panna.

“Paps (nii nimetab ta oma meest Jaani) oli alguses väga vastu, aga mina seda asja seal korraldasin, seda aianduskooperatiivi asja, ning nii palju vaeva tuli näha, et ma mõtlesin, et tuleb ikka teha. Kui teised ostsid vene aja lõpus kokku kulda ja kristalli, siis mina hankisin ehitusmaterjali,” räägib ta.
“Vundamendi tegime papsiga kahekesi ja viisime maja katuse alla ka, edasi võtsime ehitajad peale. Seda pole isegi lapsed teadnud. Jõuluajal ütlesin, et lähme nüüd päkapikumaale. Läksimegi. Siis nad ütlesid küll, et lollid on lollid, suve läbi pole neid üldse näha olnud, nüüd on maja ehitanud,” naerab ta.

Kuidas on majaehitamine seotud aga pillimänguga? Raha oli ju vaja ning tuli kuidagi teenida, naerab Helga.
Pillimäng on Helga viinud nii Soome kui ka Itaaliasse, ja muidugi ei saa ta rääkimata jätta lugu, kuidas läinud suvel kutsus teda oma pulma mängima rahvusvaheliselt tuntud muusik Maria Faust. “Ma küll alguses mõtlesin, et seal ju nii kõrged muusikud, vist 16 riigist koguni olid, et mis meie, aga me mängisime ja ei ole ilusamat pulma olnud,” heldib ta veel nüüdki.

Pensionäride ühendus

2000. aastast juhib Helga Kuressaare pensionäride ühendust. Ega see pole ju ainult peole piletimüümine, kõik asjad tahavad korraldada ja “võimalikult sügavuti”. “Aasta jooksul on meil päris palju sündmusi, neid mahub igasse kuusse, olgu siis ühised ettevõtmised tähtpäevadel või ekskursioonid mandrile või teistele saartele. Buss on meil ikka täis ja oleme vaadanud, et sõit väga kallis ei tuleks, et inimesed jaksaksid tulla, 50 krooni on meie jaoks palju,” räägib ta.

Aga nii kiire kui praegu, pole Helgal elus enne olnud. “No see tasuta ühiskondlik töö võtab ikka suure aja,” avaldab ta.
Ent üks on kindel: jaanipäeval, Helga sünnipäeval, tuleb taas kokku kogu suur Nurmekannude pere – neid lapselapsi ja lapselapselapsi on tal kokku 11.


KES ON PILDIL?

Helga Nurmekannu tundsid ära paljud lugejad. Loosiõnne oli seekord Marie Pavloval Orissaarest. Teda ootab toimetuses DVD “Jah, härra minister”.

Kes on aga see noormees? Vihjeks nii palju, et mees on kaua töötanud Kuressaares toitlustusseadmete hooldajana ja tegutsenud ka ujumistreenerina. Õigesti arvanute vahel läheb loosid DVD “Jalgpallurite naised”.

Vastuseid ootame Oma Saare toimetuse aadressil Tallinna 9, tel 45 30 206 või meiliaadressile aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 226 korda, sh täna 1)