Lõuna-Aafrika – päikeseliste inimeste maa (1)

Lõuna-Aafrika – päikeseliste inimeste maa

Lõuna-Aafrika kliima sobib viinamarjade kasvatamiseks. Veinid on head ja odavad.
Foto: Liis Auväärt

Lõuna-Aafrika inimesed on sama päikeselised kui nende riik. Nad naeravad lapselikult palju, tunduvad lahked ja avatud. Ning neid on palju – umbes 49 miljonit.

Piirivalvur

Passikontroll Kaplinna lennujaamas. Minu vastas, teispool letti istub 30-ndates aastates tumedanahaline naine. Range pintsakuga, nagu taolistel ametnikel tavaks. Kõrvadeni lõigatud karuste juuste ja väga hoolitsetud kätega.
“Tere, kuidas läheb,” küsib ta mu passi haarates.
“Hästi, hästi,” vastan. (Selline how-do-you-do on Lõuna-Aafrika vabariigis tavaline viisakusavaldus. Mis tähendab, et olenemata sellest, milline on kõnetatu tegelik enesetunne, kõlab vastus alati: “Minul läheb hästi, kuidas sinul?”)

Hajameelsel pilgul lappab ametnik mu passi. Ta pilk muutub küsivaks.
“Kust te tulete?”
“Eestist. Teate, see ongi üks päris pisike riik…”
“Ahhaa.”
Üllatunult kehitab daam õlgu ja klõbistab oma arvuti-klahve.
“Töö või puhkus?”
“Puhkus.”
“Millal tagasi sõidate?”
“Kolme nädala pärast, Johannesburgist.”

Naine noogutab. Ta selja taga ripub plakat, millel noore neiu suu on punase markeriga ära soditud. Inimkaubanduse kaudu jõuab riiki palju naisi, aga ka mehi ja lapsi teistest Aafrika riikidest. Plakat õhutab kodanikke neist õnnetutest teada andma.

Sealsamas kõrval hõiskab poole seina suurune jalgpalli MM-i reklaam – “We can’t wait,” hüüab kirevas fännisärgis noormees, kel silmale värvitud number 1. Oodata ei malda lõuna-aafriklased tõesti. Veel loetud kuud ja nende riigis toimub rahvusvaheline vutipidu. Palavikuliselt ehitatakse uusi staadione, kauplused on täis fännikraami ja reklaam-plakatid annavad teada, kuidas võita mängudele pileteid…
Ametnik lööb mu passi templi: “Järgmine, palun!”

Tänavakaubitsejad

Fooris süttib punane tuli. See on stardipauk.
Tee äärest valgub autoridade vahele käputäis mehi, kes asuvad sedamaid tööle. Nende eesmärk on võimalikult paljude masinate juurest läbi jõuda, enne kui tuli vahetub. Võib-olla õnnestub midagi müüa?

Kaupa on igasugust, vaata ja imesta. Autoroolis istudes ei teki ju tavaliselt mõtet, et õnnest on puudu veel hiiglaslik erksinine lipp. Või et – oh kangesti tahaks tuulelohet! Aga praegu saaks neid osta. Prügikotid, telefonilaadijad, ranitsad, laste täispuhutavad ujumisvestid… Nokia T-särgis turske sell müütab veiniklaase. Teine lootusrikas kaupleja rullib juhipoolse akna juures lahti lahmaka maailmakaardi. Kolmas läheneb pisikeste diskokeradega. Neljas… Viies… Kuues…

Autod pääsevad liikuma. Mehed astuvad teeserva ja oota-vad uut punast tuld. Ükskord peab ju peatuma sõiduk, mille juht tunneb puudust veiniklaasidest või lipust.

Väike pulmaline

Paarli linna lähistel mäetipus on kõrge betoonmürakas – ausammas afrikaani keelele, selle tekkimisele mitmete keelte sulandumisel. Lõuna-Aafrika Vabariigi ametlikuks keeleks sai see 1925. aastal. Kokku on LAV-is 11 riigikeelt, nende hulgas ka inglise.

Täna on laupäev ja samba jalamil peetakse pulmapidu. Plastiklauad ja veiniplaskud, arvutiga ühendatud kõlarid. Külalised sumisevad juttu ajada, pruut ja peig poseerivad fotograafile. Silmnähtavalt kuuluvad nad 9% kodanike hulka, kelle kohta siinmail öeldakse “värviline” (ingl coloured). See tähendab Lõuna-Aafrika mõistes, et nende vanemad on erinevatest rassidest. 79,3% LAV-i elanikke on mustanahalised, 9,1% valged, 2,6% asiaadid.

Monumendi infotahvli juures istub üksik jõngermann. Poisi triiksärgil on juba šokolaadiplekk nagu viieaastasele kohane.
“Mis sa mängid?” uurin.
“Kive viskan,” teatab põnn lahkelt ja demonstreerib peotäit pisikesi valgeid kivikesi. “Neid peab õhku viskama ja siis käe peale püüdma. Mina hästi ei oska…”

Mina ka ei oska. Kivid libisevad käeseljalt maha. Pakun, et võiksime neist hoopis maja ehitada. Sipelgatele. Neid sagib ümberringi omajagu.
Oleme lõpetanud garaaži ehitamise, kui kõrvalt trepist laskub alla hulk kädistavaid naisi eredavärvilistes kleitides. Mu kamraad vaatab neile järele, aga ei liigu kuhugi – sipelgate köök on veel pooleli ja lapssipelga toast voodi puudu.

“Kas üks neist on su ema?” küsin poisilt, kui naised kaugenevad.
“Ei, see on mu pere,” ning põnn täpsustab, “siin on kõik mu pere.” Mullune statistika ütleb, et iga LAV-i naise kohta arvestatakse 2,43 last. Keskmine eluiga on meestel umbes 54 ja naistel 57 aastat.

Külanaine

Rekkad sõidavad mööda maan-teed, mille ääres ootab keskealine pearätiga naine. Ootab ostjaid – tema kõrval seisab kipakas lett, mille peal ja all on küpskollased ananassid. 30 EEK eest saab kolm hiiglaslikku vilja. Konks on aga selles, et müüjaid seisab tee ääres palju…

LAV-i töötuse protsendiks pakub ametlik statistika 24,5%. Inimesed tulevad maapiirkondadest linna, püüdes siin meeleheitlikult tööd leida. Seda pole aga lihtne leida, mistõttu slummid paisuvad üha – kehvemad hurtsikud, milles vaeseimad lõuna-aafriklased elavad, poleks Eestis väärt isegi puukuuri nime.

Ananassimüüja ootab. Küllap ta elab siinsamas lähedal, mõnes neist ümmargustest savihüttidest, mille ümber jalutavad kitsed. Küllap ta tublimad lapsed on kõndinud kooli. Läheks neil hästi. HIV-nakkust kandvate inimeste arvu poolest on LAV maailmas esikohal.

Veinimüüja

Kõhukas veinimüüja lööb korgitseri veinikorki ja asub seda sisse keerama, ise lakkamatult reklaami tehes: “See on üks mu lemmikuid. Tõeliselt hea valge vein, võitnud auhindu ka Euroopa konkursil. Tead, seal olid ju ka prantslased ja… Ikka tuli Lõuna-Aafrikale esikoht! Tõesti, kui see teile ei meeldi, joon selle pudeli ise ära ja toon teile järgmise!”

Harjunud liigutusega kallab mees kristalsetesse klaasidesse kolmandiku jagu helekollast vedelikku. Ta sobib veinimüüja ametisse nagu… noh, valatult! Ometi on sisserännanu, pärit riigist, kust veini asemel eksporditakse Volvosid ja Ericssone.

Lars kolis Rootsist LAV-i ühes naise ja tütardega. Ta ei kahetse põrmugi. “Laupäeviti kuulan internetist Rootsi raadiojaama. Inimesed helistavad raadiosse ja räägivad siis ilmast. Meil on –20 kraadi, ütlevad nad Põhja-Rootsis. Meil on jäide, olge liigeldes ettevaatlikud, ütlevad nad Kesk-Rootsis. Ja siis ma vaatan aknast välja, mõeldes – jah, ma olen õiges kohas!”

Aknast välja vaadates näeb mägesid ja viinamarjaistandusi – üks teises kinni. Maaliline veinipiirkond asub LAV-i lõunaosas, Kaplinnast ida pool. Kliima on siin sarnane Vahemere omale: niisked talved ja kuumad kuivad suved. Viinamarjad kasvavad mühinal, nii et Lars on rõõmus. Ainsad asjad, mida ta Rootsist igatseb, on suusatamine ja rattasõit. Suusatamiseks pole muidugimõista lund ja rattasõiduks turvalisi teid.

Kirikuline

Pühapäeva hilishommik Langa linnaosa baptistide kirikus. Pastor Michael peab valjuhäälselt jutlust, sidesõnadeks “halleluuja” ja “aamen”. Pühakojas on palju rahvast, mis pole ime – 80% lõuna-aafriklastest nimetab end kristlasteks.
Turistidele on reserveeritud kiriku tagumised pingiread. Märgates heledanahalist külalist, juhatab üks pikas sitskleidis lahke naine mind kohe õigesse kohta, kamandades oma koguduseõe “sildistatud” toolilt mujale. Viimane tõuseb ilmselge vastumeelsusega.

Minu ees istub valges jakis daam, maani seelikus. Kopsakad päikeseprillid puhkavad ta afropatsidel. Kirikuline pöörab end ringi, et panna mulle sülle oma piibel ja näidata kiirelt kätte vajalik salm.

“Jumal! Jumal teab su elu eesmärki!” hõiskab pastor.
“Aamen,” kordab saal.
“Jumal tegutseb sinu kaudu!” hüüab pastor.
“Halleluuja, nii see on,” nõustub kogudus rõõmsalt.
Jutluse vahele lauldakse ja tundub, et kõik teavad laule peast. Kõik salmid kõlavad mitmehäälselt (ütle siis neile inimestele, et eestlased nimetavad end laulurahvaks!).

Lehitsen piiblit. Tiitellehel on kirjas omaniku nimi – Nerina. Kirjas on ka päev, mil Nerina püharaamatu sai – 17. juuli 2006. Pühendus ütleb, et kingitus anti tänuks jutluse pidamise eest. Piibli vahel on järjehoidjateks paberilehekesed, üht kohta märgib punane pulgakommipulk.

Jumalateenistus käib, aga koguduse liikmed ei istu ontlikult paigal. Nad vahetavad kohti ja kõnelevad omavahel, vahekäigus sagivad lapsed. Nende hulgas on ka Nerina pisike poeg, kellel ema aeg-ajalt kratist kinni saab ja nina puhtaks pühib. Kirik on koht, kus kuulata jumalasõna, aga samas ka koht, kus vahetada uudiseid ja suhelda.

Safarigiid

Haroldil on ebatavalised silmad. Tema märkab punaka tolmu sees jälgi, mis muutuvad võhikule nähtavaks alles siis, kui neid sõna otseses mõttes näpuga näidata. Tema näeb maakarva kasukaga loomi, kes varjuvad tiheda põõsastiku taha. Osalt tuleneb see kindlasti tõigast, et Harold on siinsamas, riigi kaguosa rikkaliku looduse rüpes üles kasvanud. Teisalt on mees saanud erikoolituse ja võib end ametlikult nimetada Lõuna-Aafrika loodusgiidiks.

Need tööpäevad, mil Harold sõidutab külalisi mööda hiiglasliku Krugeri rahvuspargi
äärealasid, algavad tõeliselt vara. Suveperioodil, mis siinmail kestab septembrist märtsini, äratab ta loodushuvilised kell 5. Mis tähendab, et peab ise ärkama ja esimese kohvi jooma veel vähemalt pooltund varem. Tund aega hiljem käivitab ta oma lahtise maasturi ja asub otsinguile.

Eks kõik turistid igatse tegelikult sama – et saaks silmata Suurt Viisikut (The Big Five). Seda terminit hakkasid kasutama trofeehuvilised jahimehed. Suur Viisik tähistab viit kohalikku looma, keda on jalgsi liigeldes kõige keerukam kohata: lõvi, must ninasarvik, leopard, Aafrika pühvel ja Aafrika elevant.

Harold on neid kõiki näinud mustmiljon korda. “Elevant on mu lemmik,” ütleb ta. “Nende vaatamisest ma küll kunagi ei tüdine. Elevandid on nagu inimesed. Ja pole nad ohtlikud midagi, kui oskad nende kehakeelt lugeda. Ükski loom ei ründa ilma hoiatuseta. Või, ei… Ninasarvik mõnikord ründab küll. Ta silmanägemine on nii halb, et ründab igaks juhuks kõike, mis vähegi ohtu meenutab.”

Ning Harold sõidab meid elevandipere keskele, jättes auto seisma. Noor isaelevant liigutab korraks häiritult kõrvu ning teeb paar kiiremat sammu sõiduki suunas, aga loobub siis. Giidi näos ei liigu ükski lihas. Tema väljaõpe on olnud põhjalik, sisaldades lisaks tundidele loomade käitumise kohta ka laskmisharjutusi. Vajadusel peab ta olema suuteline reageerima mõne sekundiga.

“Pead teadma, mida karta,” tõdeb Harold. “Inimesed, kes oma autodega siinkandi looduses ringi sõidavad, unustavad ettevaatuse mõnikord ära.
Hiljuti juhtus näiteks selline lugu, et üks abielupaar sõitis omapäi. Nad sattusid leopardi peale. Naine lasi autoakna alla, et pilti teha, aga leopard hüppas aknast sisse ja murdis ta maha.”

Harold pole iial pidanud enesekaitseks püssi haarama. Tema uurib teraselt, kas lõvidel on kõht öist saaki täis. Teab, et vanad isased pühvlid muutuvad salakavalaks ja võivad inimese jalge alla trampida. Ning oskab ohutu kauguse pealt silmata maastikuga ühte sulanduvat mürkmadu.

“Mulle meeldib mu töö – näen nii palju inimesi erinevatest riikidest ja saan palju väljas käia,” ütleb Harold naeratades. Ometi võinuks kõik minna teisiti. Harold tahtnuks saada juristiks või näiteks sotsiaaltöötajaks, aga… “Ma ei teinud keskkooli lõpueksameid ära,” tunnistab mees valehäbita. Ennäe, saatusel olid temaga tõesti omad kindlad plaanid…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 192 korda, sh täna 1)