Mare Kelpmani võlumaailm – arukad tekstiilid, kõndijaid loendav vaip…

Mare Kelpmani võlumaailm – arukad tekstiilid, kõndijaid loendav vaip...

Foto: Avo Malm

Eesti kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna professor Mare Kelpman on tegelikult Orissaare tüdruk. Või oli. Ses mõttes, et tüdrukust on vahepeal saanud õppejõud ja professor ja kunstnik ning elab ja tegutseb ta nüüdsel ajal hoopis Tallinnas, mõningate vahepaiknemiste ja kõrvalepõigetega. Üks kõrvalepõige sai teoks äsja lõppenud aasta advendiaja alguses, kui see kunagine Orissaare tüdruk avas Kuressaares oma näituse “Tekstiilid”, esimese näituse Saaremaa pealinnas niisiis. Varem on tema loomingut imetletud ja hinnatud, ja kõrgelt hinnatud nii mandrimaal kui ka raja taga.

Ent pöördugem tagasi algusesse.

Omal ajal suundusime mõlemad Orissaarest Emajõe Ateenasse, sina Tartu kunstikooli, mina ülikooli. Kuidas sa ikkagi just tekstiili juurde jõudsid – miks mitte maal või graafika või disain?
Algul tahtsingi maalijaks saada. Aga selleks ajaks, kui ma tollasesse ERKI-sse (Eesti riiklik kunstiinstituut) läksin, oli üks maalija (kunstnik Rein Kelpman – toim) meil peres juba kuulsaks saanud, ja siis tunduski, et kaks maalijat ühes peres on liiga palju… Tekstiili valik tundus loomulik, kuna olin sellega nagunii tegelenud.

Põnev materjal see tekstiil ongi, vähemasti niisugused tekstiilid, mida Mare välja pakub. Ei ole need tavapärased seinavaibad või kleidiriided. Võtame näiteks need õhulised lumehelvestega pontšomoodi asjandused näitusel, mille valmimise kohta Mare lahkesti selgitusi jagab:
See on selline hõre, marlilaadne kangas esialgu, millele ma trükin peale merevetikapastaga ornamendi ja muudan trükipinna vees mittelahustuvaks, seejärel vanutan ära, siis muudan ornamendi pinnad uuesti pehmeks ja asi ongi valmis – enamik kangast ei paista läbi, aga osa pinda on läbikumav.

Kõlab nagu nõiakunst. Midagi tavapärast ei ole ka laserilõikes teostatud kangastes ega kõrgtehnoloogilises žakaarmasinal kootud piltvaibas “Vaikelu”, mille aluseks on Mare poja Oti foto Orissaare paadisillast.

Siis, kui sina ERKI-s õppisid, midagi sellist seal vist ei tehtud. Mida su õppejõud sulle siis õpetasid?
Jah, kõik need tehnoloogiad, mida praegu kasutan või mida ise õpetan, olen juurde õppinud. Aga kirglik suhtumine oma töösse, pühendumine õpetamisele – need on asjad, mida sisendasid sellised õppejõud nagu Mall Tomberg, Maasike Maasik, Anu Raud.

Kui meie õppisime, siis oli põhiline piltvaipade, gobeläänide tegemine, aga elu on teinud korrektiive ja me õpetame seda vähem. Maailm on lahti läinud, me teame nüüd rohkem ning tekstiil on väga kiiresti arenenud – nii tehnilised võimalused kui ka materjalid. Selles mõttes on praegu selline intensiivne muutuste aeg ning me püüame anda tudengitele kõike uut ja innovatiivset, tuginedes seejuures ka vanale, traditsioonilisele teabele.

Sa ise oled kasutanud vanu Eesti mustreid oma laserlõike-kangastes.
Paar aastat tagasi olin mitu kuud Itaalias. Seni polnud ma kunagi kasutanud oma töödes rahvuslikku ornamentikat. Aga Itaalias, nähes, kuidas nad hindavad oma elustiili, toidukultuuri jm, ja mõeldes sellele, kuidas meie sisustusajakirjades promotud interjöörides valitses tollal tekstiilides valdavalt võõrapärane ornamendikultuur, barokkmustrid jms, kangad, mis on valmistatud Itaalias või Prantsusmaal, siis tekkiski endal kihk kasutada midagi päris oma, pärimuslikku.

Nii et neis kangais ongi siis kihnu naise arhailist põlletikandit, päikesemärke ja õnnerattaid. Tehnoloogia on küll moodne, aga mustrid on vanad ja omad.

Ikkagi oled sa eelkõige tuntud oma uuendustealti loomelaadi poolest, huvitudes uutest tehnoloogiatest, materjalidest, ühes artiklis on ajakirjanik sind nimetanud suisa pankleksilikuks katsetajaks. Kuidas sa suhtud seejuures kõigesse sellesse ökovärki, et kõik peab olema loodusest, naturaalne, loomulik, keskkonda säästev?
No nii ja naa. Keskkonda säästev mõtteviis on väga oluline, aga kõik naturaalne ei ole alati ökoloogiline. Paraku ei kasvatata ega toodeta Eestis kiumaterjale ning näiteks seesama puuvill, mille kasvatamine ja töötlemine on niivõrd energiakulukas ja ka loodust reostav, kasvab maades, kus on suured-suured probleemid veevarudega, joogiveega.

Seega, kui eetiline on kasvatada taime rohkem, kui lokaalne kasutusvajadus nõuaks, kui see joob inimeste vee ära? Puuvill on Euroopas võõras taim, aga me kasutame seda odava kiuna ja ei kasvata ise enam lina või kanepit, mis on meile omane.
Tulevik on ehk see, et materjal on küll sünteesitud, aga reostab vähem loodust ja selle tootmine kasutab vähem ressursse.

Vahel tundub, et levinud öko-mõtteviis on natuke selline kolonisaatori mõtteviis.
Ja-jaa, näiteks pesta siin Eestis pesu Nepali pesupähklitega, mis on pärit puhtast Nepali loodusest ja lennukiga n-ö teisest ilmaotsast kohale toimetatud…

Ma arvan, et ökoloogilisus peaks tähendama eelkõige ei ütlemist ületarbimisele. Kasulik oleks, kui lõpetataks kiirmoe propaganda, kui me kasutaksime rõivaid ja tarbeesemeid kauem ja need oleksid multifunktsionaalsed. Kui asjad on kvaliteetsemad ja kestavad kauem, siis tarbime ju ka vähem loodusressursse.

Ja ärme unustame, et kõige ökoloogilisem on ikkagi see, mis on lokaalne, kohalik. Kui me ise kasvataksime siin lina, tarbiksime oma lambavilla – mida me ju ei tee. See lõng, mis Eestis müüakse ja kasutatakse, pärineb Uus-Meremaalt või Rootsist või mujalt. Eesti maalamba villa töödeldakse esiteks väga vähestes kohtades üldse ja teiseks lambad, keda siin kasvatatakse, on enamasti lihalambad, kelle vill tihtipeale hoopis hävitatakse, sest see on lühikiuline.

Kui vaadata sinu näituste nimekirja, asju, mis seal väljas on olnud, siis tundub, et oled esmajoones just looja ja leiutaja. Kas polekski siis kergem pühenduda lihtsalt oma loomingule, mida see õpetamine sulle annab?
Mare puhkeb naerma ja nendib, et nojah, ega ta olegi kunagi õpetajaks tahtnud saada, vastupidiselt oma õele, kes varakult teadis, et temast saab just nimelt õpetaja.

Ma olen alati mõelnud, et no see on amet, mida ma küll teha ei taha. Aga kuidagi nii juhtus ja tegelikult hakkasin õpetama kohe peale EKA-t. Algul lapsi Vanalinna kunstimajas ja nii ta läks. Aga mulle meeldib – ilmselt on see natuke missioonitunne ja teisalt mulle meeldib noorte inimestega koos olla, meeldib jagada oma teadmisi. Õpetamine on põnev töö, ütleme nii.

Kas tekstiilieriala on praegu popp?
On küll. Viimastel aastatel olen oma tudengitega väga rahul olnud. Selliseid hakkajaid, teotahtelisi kirglikke noori inimesi tuleb päris palju. Paljud maksavad oma õpingute eest ise, sest tegelikult on soovijaid kordi enam, kui riik, riiklik tellimus seda koolitamist võimaldab.

Ja kuna meil on palju välissuhtlust, koostööprojekte, tegeleme arukate tekstiilidega, asjadega, mis muudavad oma kuju, värvi, funktsiooni, siis tulevad õppima erinevate huvidega inimesed. Meil on tekstiili õpetamine praegu pigem disainiga seotud, magistrantuuris veel eriti. Nii et jah, olen väga rahul tudengitega.

Kujumuutvad tekstiilid kõlavad tavainimese jaoks nagu ulme, aga sina väidad, et need on täiesti reaalsed. Millal võiksid sellised materjalid laiemalt kasutusse tulla?
Lahendused, kus tekstiilid ja infotehnoloogia on koos, jõuavad tavatarbijani siis, kui hind on piisavalt odav. Esialgu on uute tehnoloogiate ja materjalide arengud, mis seal salata, seotud ennekõike sõja- ja kosmosetööstusega, rõivastuses näeb uuendusi esmalt spordirõivastes. Ja võib öelda, et tänapäeval on tekstiil tunginud ka ehitusse, lennundusse jne.

Tekstiili integreeritakse erinevatesse eluvaldkondadesse üha enam ja enam. Eks neid näiteid on juba päris palju. Näiteks vaip, mis loendab, kui palju inimesi ruumi siseneb; vaip, millele peale astumisel süttib ruumis tuli, et inimene näeks pimedas kulgeda, ilma et peaks käsikaudu seinalt lülitit kobama; kujumuutvad tekstiilid jne, jne. See on põnev maailm.

Mismoodi tekstiil oma kuju muudab?
Kujumuutvad materjalid on näiteks mäluga tekstiilid. Kui tekstiili on salvestatud, millise kuju ta peab võtma vastavalt kas temperatuuri või muu mõjutaja muutumisele. Näiteks aknaeesriided, mis koosnevad elementidest, mis vastavalt päikese liikumisele kas avanevad või sulguvad, kui päike paistab liiga intensiivselt.

Sind kuulates tahaks kohe endale sellised kardinad hankida, aga tegelikult tuleb nende soetamisega vist veel päris kaua oodata.
Kes teab, ka Eestis on huvi nende arengute vastu ja meie tudengid on välja töötanud mitmeid prototüüpe. Minul endal olid eelmisel aastal näitusel padjad, mis koguvad endasse päikese- või ka elektrivalgust ja pimedas nad siis helendavad nagu nõrgad valgusallikad.

Kuivõrd on tekstiilikunst seotud moekunstiga, palju sa jälgid uut moodi?
Muutused, trendid, prioriteedid on õhus ja uute suundadega tuleb kursis olla, näha muutusi ette, mis tulemas on, kuhu liigutakse. See ei tähenda alati, et seda peab nagu käsku järgima. See on, ütleme, selline kuklatagune teadmine. Tänapäeval on oluline oma individuaalse tugevuse arendamine, selle rõhutamine ning see on ka õpetamisel oluline, et tudengeid selle leidmisel toetada.

Mis su järgmine suurem ettevõtmine on, milleks praegu valmistud?
Nagu varem öeldud, olen uudishimulik ja soovin katsetada uusi võimalusi. Kui ma midagi väga hästi selgeks saan, ei paku see mulle enam suurt huvi ning haaran kohe kinni järgmisest asjast. Tahaks sedasama žakaari-liini edasi ajada, aga neid seadmeid Eestis veel ei ole. Praegu tegelen sellega, et kirjutan projekti, ja ma loodan, et see võimaldaks meil kududa ka elektrit juhtivaid materjale ja tekstiile. Paraku on minu ülesanne mitte ainult õpetada, professor peab olema selline multiinimene – hankima seadmeid, leidma raha, kirjutama projekte… hoidma kogu osakonna töö kontrolli all ja arengus.

Et on uue aasta algus ja pikad pühad selja taga, siis on vist paslik lõpetuseks pärida, kuidas sina puhkad.
Ausalt öelda ega hästi ei mäleta, mis see puhkus on. Põhimõtteliselt Saaremaal, vanemaid vaatamas käies puhkangi, aga igal suvel jääb see aeg kuidagi lühemaks. Turismireisidel käija ma ei ole, ei oska seda ega igatse. Minu jaoks ongi puhkus see, kui saan tegeleda oma loominguga, tööajast seda teha ju ei jõua. Ja nii ongi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 331 korda, sh täna 1)