Selle talve võlumaa – Saaremaa (2)

Selle talve võlumaa – Saaremaa

 

Nüüd siis juba pea kuu aega on meil olnud päris põhjamaa talv. Unelmate aeg, imeline aeg.

Kaamos on selleks korraks taas üle elatud ja jaanipäevani vaid pelk kuus kuud. Eelistan igal juhul lumerohket päikeselist talve jahedale ja sääserohkele jaanipäevale.
Kuulsin reklaami, mis väitis, et jõulud aitab üle elada Jazzkaar. Eks ta õige ole, et ostuhullus ja erineval tasemel variatsioonid jõululaulude teemadel suudavad olemise enne talvepühi ikka üsna läägeks teha ning sellise asja vastu aitab minu puhul küll ainult hea muusika, ja Jazzkaare pakutu kuulub kindlasti selle hulka.

Meie jõulud olid sel aastal imetoredad. Lumevalguses tuli jõulumees, lapsed, nina vastu härmas akent, taati ootamas, kaminasoojus, jõuluroogade lõhna täis maja, ümber armsad inimesed. Jõulude esimeseks pühaks planeerisin külalistele saanisõitu ja siis selgus tõsiasi, et Saaremaal saab küll ratsutada ja hobust vaadata-katsuda, kuid saanisõiduga on asi keerulisem.

Hobuseid on, aga saani vea või ise

Hobuseid on, aga saani/vankri ees käivaid loomi peab tikutulega taga otsima. Mitmelt poolt soovitati saanisõidu osas rääkida Tihuse Martininiga, aga tema hobu-kuningriik on ju hoopis Muhus! Minu eesmärk oli leida sama teenuse pakkuja Saaremaal. Mitmepäevase usina töö tulemusel jõudsin Leisi, kus hobusemees Kaupo Villsaar meile toreda sõidu tegi. Laste ja suurte rõõm oli kohapealgi näha, mind tänatakse siiani kui imetegijat! Ning mis veelgi tähtsam – Saaremaa maine “hoburiigina” sai päästetud. Ole sa, Kaupo, tänatud!

Sellist lumist talve pole mitte igal aastal, ja nii unub ka hobul saanivedamine, kuid suvist vankrisõitu võiksid hobuseomanikud siiski planeerida. Seegi oskus on kadumas. Kahju ju, kui suvist vankri- ja talvist saanisõitu saame näha vaid ajaloohõngulistes filmides. Kurb, kui meie ja meie lapsed sellest edaspidi vaid lugema peame. Eks seegi nähtus ole osa meie kultuuripärandist.

Täiskuuga aastavahetus

Aastavahetuse täiskuu oli kah asi, mis elu ilusamaks tegi. Üsna kahju oli tuppa pidusse minna. Keskööks seadsime sammud Kihelkonna kirikusse. Talvehärmas, valgustatud vitraažakendega iidne, orelihelidest tulvil pühakoda on elamus, mida mitte iga küla rahvas ei saa nautida. Sai igavikule mõelda, kaasa laulda, oli lihtsalt hää. Jalutuskäik väljas kuuvalgel sobis nii pühaderoogadest koormatud kehale kui ka vaimule.

Jaanuari kolm esimest päeva veetsime aga suuskadel. Vaat on asi, mida Lõuna-Eesti suusaparadiis pakkuda ei saa – suusamatk merejääl. Läbi lume sahiseva rannale, sealt kurss mõnele laiule, sobivas paigas soe jook ja siis ise rada tehes metsast läbi tagasi kodu poole. Vaade, mis merejäält maa poole avaneb, on selline, mida suvel kindlasti ei näe. Vilsandi rahvuspargi saarestik ja vaheldusrikas rannamaastik pakub toredaid elamusi ka talvel.

Mitmel suusalisel oli mure, et kas ta ikka suudab, et 20 aastat ei ole suuska alla saanud. Kas varustus on ikka sobiv? Kõik suutsid, tempo oli matkaline, sõbralik. Varustusegagi pole muret, sest matkasuusk sobitub tavalise matkasaapa alla. Vaid kontsasaabas ei sobi üldse. Ning kui matka lõpetab päris saun ja vihad ja suvel maast/puust korjatud ilu- ja terviserohud koos massaažiga, siis paremat ei oska küll tahtagi.

Hüljeste vaatlemise aeg on käes

Arutati siis isekeskis, et suvel metsas liikudes on sada häda: puugid, ussid, sitikad, kõrred torgivad, heinanohu, päike kõrvetab või siis sajab või on lihtsalt “kehv suusailm”. Aga lumetalvine metsamatk on selge rõõm ja puhas rahulolu.
Taas on meie rannikulaidudel näha hülgeemasid poegadega tegelemas. Aastaring täis ja hülgepered täienevad uute liikmetega. Selle asemel, et kontorilaua taga arvutist looma piiluda, oleks ehedaks elamuseks tarvis vaid valgel ajal õue tulla ja loomakesi mere ääres vaadelda. Lisaks suurepärasele looduselamusele on punased põsed ja hää tuju garanteeritud.

Siit ka üleskutse kõigile huvilistele: kuni lume lõppemiseni olete oodatud Vilsandi rahvusparki nii suusamatkadele kui ka hülgeid vaatama. Kogu varustus on Loonal kohapeal olemas, kaasa tuleb võtta vaid hää tuju ja naerul nägu. Üks tähtis asi veel – kindlasti on talvistele matkadele oodatud ka juba soliidsemas eas loodushuvilised, st tähtis pole passijärgne vanus, vaid hinge noorus.

Saatsin oma Austraalia sõpradele paar suusalumist pilti. Maailma kuklapoolel on praegu ju suvi, Sydney selleaastane suvi on aga tuuline ja vihmane. Suutsin nad kadedaks teha.

Kõige lõppu veel üks mu lemmiku, Ellen Niidu luulejupp:
… ja et helveste sünd
on külmumine
ja et soojus
on helveste surm …

(“Lumesadu 1936”)

Maarika Toomel
matkakorraldaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)