Kes paneb minu lapsed tööle? (2)

Kes paneb minu lapsed tööle?

 

Tänases lugeja kirjas kurdab Maire Metsäär, et tänapäeval ei osata enam tööd teha, seda vana ja traditsioonilist tööd – olgu siis adra või voki taga. Et lihtsaid ja igapäevaeluks vajalikke töid ei saa kuskil õppida ning et noored muutuvad saamatuteks, kes ühtegi asja ilma masinata tehtud ei saa.

Igal asjal on oma põhjus ja tavaliselt laiem ning sügavam, et niisama näpuga näidata. Muidugi panevad imestusest kulmu kergitama niisama linna vahel jõlkuvad noored. Aga miks nad seda teevad? Ilmselt parema tegevuse puudumisel (kuigi kui meenutada oma noorusaega, oli ka siis vahva sõbrannadega linna peal lihtsalt jalutada ja juttu ajada).

Ma siiski usun, et vana tõde – laps on kodu peegel – kehtib ka tänasel päeval. Ja arvan ka seda, et üldjuhul maaperes, kus olemas oma maalapp ning lastele maast madalast tööjärg kätte antud, oskavad ka tänasedki noored käsisaagi peos hoida ning naelu sisse lüüa. Muidugi peab neil olemas olema eeskuju vanemate näol.
Olen muide täheldanud, et kui oma riided lohakile jätan, võin samasuguseid hunnikuid kohata ka tütarde kambrites. Sellest siis ka veendumus, et lapsed rohkem meie tegude kui sõnade järgi omi samme seavad ning silmakirjalikkus, nägemata omaenda isiklikke vigu, järeltuleva põlve peal kohe mitte läbi ei lähe.

Ma olen oma külas vaadanud, et oskavad need poisid teha tööd küll ning ka pisikesed plikatirtsud nõuavad siis, kui issil ehitamine pooleli, naela ja haamrit enda kätte ning siis, kui emme õmblusmasinaga vuristab või sukavardaid keerutab, tuleb neilegi riidejuppe ja lõngajääke otsida.
Nii et pole vast hullu siin maamuna peal veel juhtunud. Kui me vaid ise oma kiires elutempos ja virvarris suudame oma lapsi kaasata oma (igapäevastesse) tegemistesse, siis ei kao see töötegemise oskus ka kuhugi.

Ilmselt on sellest aru saanud ka meie seadusetegijad, kes laste koduse töö tegemise on nüüd seadusesse kirjutanud. 1. juulist kehtima hakanud uue perekonnaseaduse järgi on lapsed kohustatud oma võimete ja võimalustele vastaval viisil vanemaid koduses majapidamises abistama. Iseäranis ju kena, kui seaduseloojad ka nii arvavad. Minul aga tekkis küsimus, mis saab siis, kui lapsed mingil põhjusel siiski ei võta tolmuharja, reha ega haamrit kätte? Et last ju ühe teise seaduse järgi karistada ei saa, et vanemad või hooldajad on ju need, kes vastutavad…

Oleks ju iseäranis kummaline, kui alaealiste komisjoni jõuaks noorsand või neiuhakatis, kes jätnud korduvalt oma tassi-taldriku pesemata ning talle selle eest määrataks üldkasulik töö teha.
Kui aus olla, siis on selles perekonnaseaduses veel üks pügal, mis hakkas hinge närima. Puudutab see pere ülalpidamist ning seotud vanemate töötegemisega. Nimelt peavad nüüd abikaasad tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks. Ja kui nad seda kohustust rikuvad, võib see olla abielu lahutamise nõude aluseks.

No tule taevas appi! Mina loen siit küll välja, et kui mulle pakutaks tasuvamat tööd, pean ma sellega tingimusteta nõustuma. Isegi siis, kui mulle pakutav amet ei meeldi. Sest vastasel korral võib mu mees leida, et mul oli võimalus perekonna ülalpidamiseks rohkem vahendeid hankida.
Tegelikult loodan, et kuskil jääb siiski alles natukenegi kainet talupojatarkust ning meie lapsed õpivad meie endi kõrval igapäevaeluks vajalikke oskusi ning eraldi kooli selleks rajada pole vaja. Samuti usun, et meil jätkub oidu toetada oma lapsi nende valikutes selliselt, et nad oleksid õnnelikud ka siis, kui südame järgi valitud eriala rikkust majja ei too.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)