Neljakümne esimene kiri: suve maitse

Neljakümne esimene kiri: suve maitse

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tead,
kell on üle südaöö ja pärast Sulle kirjutamist hakkan nõusid pesema. Tänane jalgpallimatš sai vaadatud, kamp kalleid inimesi koduteele saadetud – mustad nõud on meenutus toredast õhtust. Igal taolisel kokkusaamisel teeme midagi ühiselt süüa. See on nagu rahulik rituaal, kus igaüks saab anda oma panuse: hakkida, pesta, praadida…

Täna tegime värsketest kartulitest saksapärast salatit. Taldrikuid kätte jagades mõtlesin heldinult, kuidas sama toidu, samade maitsete jagamine on sõpruse sünonüüm. Ja seda, et värskete kartulite maitse on tõeline suve maitse. Lapsepõlvest saati teada. Mäletan end istumas vanatädi juures maal, saunatrepi peal. Ootamas, millal kartulid pehmeks keevad. Ootamas, millal nad jahtuvad piisavalt, et mulle üks pihku pistetaks, sool peal ja sulavõi tilkumas. Magus! Sõin kartuli ära ja mängisin liivahunnikus edasi.
Neid, paljude inimeste ja kohtadega seotud nostalgilisi suvemaitseid, on kindlasti kõigil. Värsked herned, redised, noored porgandid… Mõned olulisemad kui teised.

* * *

Vast kuu aega tagasi oli mu ema Tallinnas külas. Patseerisime vanalinnas, rääkisime tühjast-tähjast ja astusime kohvikusse sisse. Tunne oli nagu peenel linnapreilil, kes päeva lõpus kurdab poodlemisest paistes jalgade üle. Kuniks poetasin jutu sisse, et üks mu tuttav olla tänavustest kukeseentest kastet teinud.
“Oled sa kindel, et tänavused,” uuris ema umbusklikult.
Olin kindel.
“Ja Eestist korjatud,” kontrollis ema.
Väidetavalt täiesti kodumaised.

Toimus silmnähtav muutus. Ema hajameelsest pilgust võis välja lugeda, et mõttes on ta otsapidi Saaremaal, oma lemmikmetsas. Kummikud jalas ja ämblikuvõrgud säärte küljes. Ämber ühes ja nuga teises käes. Pärast saab seenekastet, seenesuppi, seenesalatit, marineeritud seeni, soolaseeni, seeneseljankat… Minu peres käiakse seenel sellepärast, et need on maitsvad, aga samaväärselt sellepärast, et metsas on mõnus.
Paar päeva hiljem, tagasi Saaremaal andsid isa-ema teada, et tulid seenelt ja said supijagu. Kukeseenesupp – see on suve maitse.

* * *

Käisin sõbraga turul, ostsime maasikaid – Eesti ja Poola omi. Kõndisime rohelusse ja istusime murule, et maitsta. Eesti omad maitsesid nagu maasikad. Poola omad maitsesid nagu maasikamaitseline vesi. Aga kilohinnas võitis muidugi Poola ja järjekordki oli selles letis suurem. Nüüd ootan, et kodumaiste mammude hind mõistlikumaks läheks – et saaks moosi ja sügavkülma ja… Mu sünnipäev juuli lõpus seostub mulle lapsest saati just maasikatordiga – see on suve maitse.

* * *

Mu vanaisa polnud kalamees, aga kalast polnud suviti ta juures kunagi puudust. Kuivatatud räimed rippusid aida katuse all reas, siruta vaid käsi ja võta. Suuremad luud ja kalapead lendasid sinnasamma, aida alla. Küllap naabrikass neid sinna laokile ei jätnud. Ja lisaks kõigele sai neist kuivatatud räimedest ka maailma parimat kastet. Oi, ma ei mäleta, millal seda viimati…  

Lähen nüüd, teen köögi enne magamaminekut korda. Aga Sina jutusta mulle, milline on Sinu suve maitse? Ja kui Sul mõni hea retsept leidub, ära hoia ainult enesele. Hea meelega prooviks midagi uut!
Kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)