Maril on Sõrvemaa südameasjaks (5)

Maril on Sõrvemaa südameasjaks

SÕRVEMAA SÜLES: Mari usub, et Sõrvemaa ja sõrve keel on piisavalt erilised, et nendega rohkem tegeleda ja neil elu sees hoida.
Foto: Egon Ligi

Seal, kus Sõrve säär omadega veel üsna algamas on ja Salme ning Läätsa juba seljataha jäävad, pesitseb otse Anseküla majakamasti külje all nooruke Mari Lepik. Ikka ja jälle võtab ta kätte ja lülitab endas eesti keele nupu välja, et pühenduda ihu ja hingega sõrve keele elushoidmisele. Maril on Sõrve inimeste väärtustamiseks käsil sõrulaste päris oma aabitsa tegu.

Tammeniidi talus elab peale Mari enda ka ta kaasa Oliver, neli väikest plikatirtsu, Mari vanaisa ja ema. Mari ja Oliver ühes tirtsudega on Tammeniidil aga ainult seni, kuni mõnisada meetrit eemal sirguvate vanade pärnade all valmib nende täitsa oma kodu. Tammeniidi maja on Mari vanaisa pärast sõda oma enda kätega valmis ehitanud ning seal on üles kasvanud nii Mari ema kui Mari ise.

“Mina olen siin elanud lapsena. Vahepeal käisin koolis, siis olin Tartus, natuke vahepeal Jõgeval ka ja nüüd olen jälle siin tagasi,” selgitab Mari, kuidas asjalood ta vahepeal Ansekülast minema viisid ja siis jälle tagasi tõid. Kuigi noored kipuvad tavaliselt maalt minema kolima, usub Mari, et kui avaneb võimalus, siis tullakse maale tagasi. “Päris paljud ju tahavad tulla, aga ei saa. Praegu meie saame,” tõdeb ta koduõuel põõsavarjus istudes ja tütardest noorimat, Aulit hüpitades. Mari selgitab, et kuna Oliver on bioloog ja käib Kuressaares tööl, siis nõnda saabki nende lapsine pere Sõrves ilusat elu elada.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Telli leht siit

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 166 korda, sh täna 1)