Kuidas saarlased printsessile pulmakinki viimas käisid (3)

Kuidas saarlased printsessile pulmakinki viimas käisid

TEKITAS ELEVUST: Kuningakoja juurde jõudnud paljasjalgsete rongkäik tekitas elevust. Turistidel oli, mida pildistada.
Foto: Tiina Pintsaar

Läinud nädala neljapäeval suundus lodi Jõmmu uhkelt teiste palju suuremate ristlejate vahel sõites Rootsi kuningakoja poole. Juba eemalt oli kuulda tromboonihelisid, mis tõmbas niigi tähelepanuväärsele alusele veelgi rohkem tähelepanu. Inimesed jäid kai ääres seisma ja uudistama, mis toimub. Turistid lasid fotoaparaatidel hoolega välkuda.

Tegemist oli aga printsess Victoriale ja prints Danielile pulmakingi üleandmisega. Hilinenud pulmaliste seltskonnas oli ka kaks saarlast – Kotlandi mees Martin Silts ja Nasva merekaru Taavi Nuum.
Lodi randus otse kuningakoja ees oleva kai äärde ning seni, kuni meremehed lodja kõvasti kai külge kinnitasid, mängisid kaks torupillimängijat ja tromboonimängija usinalt erinevaid lugusid. Neid saatis suur trumm.

Rongkäik lossi juurde

Pardalt tõsteti maha ilus ja suur laastukorv. Kahe laeva meeskond kogunes kokku ning sini-must-valge lipu järel suunduti ühise rongkäiguna kuningakoja palee poole. Kogu teekonna aja mängis muusika. Ainult et tromboon vahetati välja pika pasuna vastu. Pasun oli nii pikk, et selle esimene ots pidi toetuma ees käivate meeste õlgadele – nii oli seda lihtsam puhuda.

Kogu rongkäigus osalenud laevameeskonnad olid stiilselt riietatud. Seljas olid neil kas triibulised meremehesärgid või siis linasest riidest särgid ja kleidid. Paljud meremehed olid paljajalu. Muusika saatel edasi liikudes hakkasid naised tantsima, lisades sellega veelgi pidulikkust.
Kui rongkäigule tehti rahva poolt ilusasti teed, siis selle kõrval käimine oli aeg-ajalt täitsa tülikas. Küll tuli ennast läbi suruda jaapani turistide hulgast, kes kõik rongkäiku filmisid ja pildistasid ning ka teisest rahvusest inimesed peatusid, et teada saada, millega on tegu. Aeg-ajalt hüüti rongkäigust inglise keeles ruuporisse, et tegemist on pulmakingi üleandmisega printsess Victoriale ja prints Danielile ning et kingitus tuleb Eestist.

Kuningapalee sisehoovi jõudes liiguti sama trajektoori pidi, mispidi liikusid ka kuninglikud külalised printsessi ja printsi pulmapeol. Kuna kingituse üleandmine toimus enne pidulikku vahtkonnavahetust, siis oli sinna kogunenud juba märgatavalt palju inimesi, kellest enamus rongkäiguga kaasa liikus, et näha, kuhu minnakse ja mida tehakse.

Õuemarssali vastuvõtt

Kui rongkäik seisma jäi ja oodati inimest, kellele kokkulepitult kingitus üle anda, siis saabus lippu kandnud madruse juurde vormis vahtkonnasõdur, kes küsis, miks eestlased on siia tulnud ning kas neil on luba edasi liikuda. Vormirõivaste ühest taskust võeti välja raadiosaatja, mille kaudu edastati info. Peagi saabus ka kuningahoovi õuemarssal.

Kaks meremeest asetasid laastukorvis oleva kingituse pidulikult marssali jalge ette ning Jõmmu kapten andis kummarduse saatel üle Rootsi kuningale mõeldud kutse. Rootsi kuningat kutsuti koos oma laevastikuga osalema järgmisel aastal samalaadsel ringsõidul Läänemere äärsetes linnades. Rootsi keeles seletati veelkord üle, millega on tegu ning sooviti äsja abiellunutele palju õnne. Õuemarssal oli vist veidi ehmatanud sellisest pidulikkusest ja suurest rahvamassist, mis koos rongkäiguga oli tema ümber kogunenud, kuid kuulas eestlaste jutu ära ning tänas nii kingituse kui kutse eest. Seejärel kutsus ta endale appi veel ühe samasuguselt riietatud mehe, kellega koos kingitus kunigakoja ruumidesse varjule viidi.

Kuningakoda jäi vallutamata

Laevameeskonnad otsustasid aga veidi osa saada ka kohalikust kultuurist ning vaatama jääda pidulikku vahtkonnavahetust.
Oodates vahtkonnavahetust, toimus aga midagi ootamatut. Järsku marssis eestlaste seltskonna juurde kolm mundris vahimeest ning üks neist, kes oli muide naine, ütles, et üks inimene rahva seast oli näinud ühel meremehel vöö peal nuga ning sellepärast palutakse neil sealt lahkuda.

Imestunult tõstsid eestlased käed üles ja näitasid, et kellelgi kohalviibijatest vöö peal nuga ei ole. Vahimadrused siirdusid seejärel mehe juurde, kes arvatavasti seda infot jagamas käis ja küsisid tema käest, kelle vööl ta nuga nägi. Meesterahvas pobises midagi hästi vaikselt ainult vahimadrustele – lausekatkeid kuuldes võis järeldada teda ütlevat, et ühel neist oli kindlasti nuga vöö peal ning ta viitas ühele madrustest.

Vahimehed siirdusid uuesti eestlaste juurde, kuid kuna nuga kusagil näha ei olnud, siis mindi uuesti tagasi meesterahva juurde, kes ainult kogu aeg kinnitas, et tema nägi nuga. Igatahes vaatasid eestlastest meremehed vahtkonnavahetuse ära ja marssisid orkestri marsihelide saatel hoogsalt kaasa. Kuid kogu vahtkonnavahetuse aja seisis eestlaste grupi taga üks vormis vahimees.

Selle peale arvasid eestlased lihtsalt, et hea küll – nad ei hakka Stockholmi kuningakoda seekord vallutama, sest see võtaks lihtsalt liiga palju aega ja kogu selle vahimeeste kambaga oleks ikka veidi tegemist, enne kui neist jagu saaks.
Edasi liikus lõbus seltskond Marienhamni, Turusse ja seejärel Tallinnasse merepäevadele.

Aga mis oli siis pulmakingiks? Ilusasse laastukorvi oli kingituseks pandud kaks lambavillast patja, üks topeltlai lambavillast tekk, mustast tammepuust kaelakee Victoriale, soojad lambavillast sokid Danielile, lambavillast ümmargune kaelapadi/kaelatugi ning õnnitluskaart, millel sooviti vastabiellunutele õnne ja palju lapsi.

Tiina Pintsaar
Eesti Päevaleht Stockholmis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)