Surmaralli supelranda (27)

Surmaralli supelranda

 

“Minu arust on siin päris ohtlik, sõidame eriti ettevaatlikult,” ütlen oma mehele rattaga Sõrvest kodu poole sõites.

Rattasõit ülirahulikust Sõrvest Kuressaare poole muutub Järve kandis põrguks. Tee laius kannatab napilt kõrvuti kaht sõiduautot, kui ühes teeservas sõidab rattur, peab tagant tulev auto pidurdama ja ootama möödasõidu võimalust.
Kuumal suvepäeval lisanduvad kilomeetrite kaupa mõlemas teepeenras parkivad autod, kes parklatesse ei mahtunud. Lahtiste ustega autode kõrval riideid vahetavad ja valjult lobisevad puhkajad tunnevad end ilmselgelt turvaliselt, kuigi nad blokeerivad ülejäänud liiklust.

Teil pole häda midagi!

PÕMM! Suure kaarega lendan koos rattaga sulanud asfaldi loiku ja libisen seal lõpuks seisma. Kõiki sõidureegleid piinliku täpsusega täites on siiski toimunud kokkupõrge. Jään teadvusele ja šokist hoolimata jõuan sealsamas, tiheda liiklusega sõidutee keskel lebades mõelda: kuidas on tehniliselt võimalik peatee parema serva viimasel sentimeetril rahulikus tempos sõites autoga kokku põrgata?

“Mida te oma arust teete?” karjub mu mees prouale, kes Mändjala supelranna parklas autost väljub ja tuleb vaatama, kas olen vigastatud. “Rahuneme nüüd maha, eks,” vastab Volkswagenist numbrimärgiga 89 ZFJ välja astunud naine. “Ma olen meditsiinitöötaja, ma näen, tal ei ole midagi tõsist viga.”
Teate, tegelikult on küll. Tühja sest asfaldiga kaetud marraskil ja põrutatud käest, rikutud riietest ja rattakotist, loppis rattast ja puusaliigesest, mis tunni pärast kodus valutama hakkab. Sellest kõigest saab üle.

Hirm jobude ja enda pärast

Aga minu jaoks on hullem see, et mul on hirm. Ma olen Kuressaare kodanik, olen teadlikult loobunud auto ostmisest, et elada tervislikumat elu ja ma olen päris mitmeid aastaid kuulnud reklaamikampaaniat Kuressaare kui terviselinna teemadel. Aga ma ei julge enam soojal suvepäeval kodust 15 kilomeetri kaugusele randa sõita.

Mul ei ole hirm ainult jobude autojuhtide pärast, kes arvavad, et iga kord, kui peateelt keerab mõni teeke paremale, peaks rattur seisma jääma ja veenduma, ega ometi mõni härra või proua soovi oma autoga peateelt ära keerata. Mul on hirm ka sirgel teel väga-väga servas aeglaselt rattaga sõites, sest see tee on lihtsalt liiga kitsas.

Väike kokkuvõte: meil on tore suvitus- ja terviselinn, sellest kümne kilomeetri kaugusel suurepärase õhuga männimetsa ääres algavad populaarsed supelrannad, mis täituvad igal soojal päeval paksult inimestega. Ainus tee, mis sinna viib, on liiga kitsas, et autod ja rattad mõlemad ära mahuksid.
Ja kust tuleb siit nüüd loogiline järeldus, et koju peaksid jääma ratturid, mitte autod? Kümme kilomeetrit rattaga sõita jaksab isegi laps. Me ei julge seda aga enam teha, ammugi veel lapsi üksi randa saata, sest tohutud autode hulgad trügivad rattad ja jalakäijad teelt.

Autoga jääd ellu!

“Autoga on ikka tunduvalt parem rannas käia, siis jääd vähemalt ellu,” ütles mu ema mind asfaldipigisena nähes. Ma ei taha sellise järeldusega nõustuda ja rattalt umbsesse autosse või bussi ümber kolida. Ma tean, et linn ei ole süüdi, rattatee tehti ju linnapiirini ära ja püüti seda ka järgmiste valdadega koostöös pikendada, aga ei saadud hakkama.

Ei kuressaarlast ega väliskülalist ei huvita väga vallapiirid ega otsustajate koostöövõimetus: hämmastav, et kõigest kümme kilomeetrit poppi suveteed jääb kümneteks aastateks rattateeta. Kas asjade liikuma panemiseks on tõesti vaja laipu?

Mele Pesti

Samal teemal: “Millele tähelepanu pöörata sõiduki parkimisel?”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)