Kas sa tunned loodust?

Mu hea tuttav, kes kevadest sügiseni maal mullas ja rohus möllab, esitas mulle varakevadel küsimuse: kas sa tunned loodust?

Ma arvasin algul, et see on küll ülearune uudishimu. Ja nohisesin sellepeale natuke omaette, aga… just sel kevadel sain ma selgeks: ei tea ma (me) loodusest tõesti nii palju kui peaks. Oleme harjunud sellega, et tunned kajakaid, linavästrikke, kuldnokka. Aga rästaste puhul ei oska vahet teha, milline on laulu-, milline hallrästas. Ja kadakalindu ei tunne üldse, pöialpoisist rääkimata.
On ju nii!, arvate ka teie, lugejad.

See arvamus on minu jaoks väga tähtis. Ja seepärast hakkasin ma kohe kevadel linnumäärajaga aias, õuedel ringi käima. Ning kelle ma oma kodupuudes avastasin? Väike-lehelinnu! Ehk lehmalüpsja nagu rahvasuu teda nimetab. Ta ju laulab: tsilk-tsolk, tsilk-tsolk! Teda nimetatakse ka veel väikeseks sepaks, mõnel pool silksolguks.
Meie kuuse otsas on lehmalüpsjal pesa. Käisin seda suve jooksul mitu korda kaemas.
Pesa on tal hästi, lausa meisterlikult valmistatud. Inimene oma käega seda järele ei teeks. Ja kas ta teeks ühegi linnupesa valmis? Vaevu usutav…

Loodust avastamas

Veel avastasin ma maja lähedal pärnapuul teise linnu – punarinna. Ta on käbliklane ehk väike lind pehme, puhevil sulestikuga. Käbliklaste sugukonda kuulub 60 liiki 14 perekonnast. On olemas näiteks laulu-kännulind, suur-kaktusekäblik, punarind-kännulind. Viimasega tegingi mitu kuud tagasi tutvust.

Tähelepanu äratas kõigepealt tema laul, mille kohta öeldakse, et see meenutab nii flöödihelisid kui ka inimhäälset laulu. Ta laulis aida juures haavapuul. Määramisel oli mul abiks lindude välimääraja. Ja ma olen nüüd terve suve seda laulu nautinud. Teatakse, et ta ilmub kohale väga vara, kui metsas ei olegi veel lumevabu laike. Kui need aga tekivad, siis laseb ta laulu lahti!

Meie suur pärnapuu on üldse lindude meelispaik. Tüve külge panime kuldnokapuuri. Nüüd tulevad sinna kevadel kuldnokad. Vana vahtra otsa aga tegi pesa ohakalind, keda varem meil ei ole olnud. Tundsin ta ära punase lauba ja kurgualuse järgi, samuti erekollaste vöötide järgi mustadel tiibadel. Ta on üldiselt paigalind, jääb meile ka talveks.
Praegu lendab neid ringi salkadena.

Mida sa aga arvad, kas tunned metsalilli?

Ei tunne, ja seepärast hakkasin ka neid määratlema. Nii leidsin maantee ja õue piiril orhideesid – sini- ja ämblikkäpa. Viimast kutsutakse ämblikorhideeks pikkade kitsaste õielehtede pärast.
Ööviiul aga sel kevadel lõkkeplatsi ääres nähtavale ei ilmunud. Jätsin ta eelmisel aastal kasvama, mõeldes, et siis tuleb ta siia tagasi. Miks ta ei tulnud? Ka sellele küsimusele pean vastuse leidma, kinnitades arvamust, et nüüd olen suur looduses mõtiskleja ja teadatahtja.

…Üks tuttav avastas oma mail kuukinga, mis armastab veekogusid. Ja suurt valgust. Teda võivat kasvatada ka toas, kus temperatuur ei lange alla 15 plusskraadi.
Ma hakkasin sel suvel metsalilli pildistama. Ja kui pildid valmis sain, viisin need ühele tuttavale mõistatada. Temal oli see käkitegu, sest ta on õppinud nii palju loodust tundma.

Nii said mu kaaslasteks sel suvel tulikad, harakputked, lõosilmad, aaskarukellad jt. Lausa üleöö muutus mu maailm rikkamaks, arvan praegu ja sellest on rõõm nii suur-suur. Tagantjärele imestan, et ma metsas seni nii pimedana ringi käisin… Vaat mida tähendab, kui leiad olulisele küsimusele vastuse(d)! Või mida sina arvad?

Igaühel olgu oma metsalagendik!

Kiidan heaks ja tarvilikuks nende paljude inimeste arvamuse, kes ütlevad, et igal inimesel peab olema oma metsalagendik. Selline intiimne paigake, kus hing on tulvil armastust kõige elava (ja ka elutu) vastu. Tunned siirast heameelt igast puust, igast lilleõiest; jälgid taevaseid pilvi omamoodi rahutult (kas tuleb vihma?); astud jalgrada teadmisega, et see elurütm toob äreva elu ringidesse hoopis rahu; tunned iga rohulible elamisjõudu. Ja kõigele kuhjaks täitub hing siis õnnetundega selle metsalagendiku olemasolust üldse.

Kui mõni siis küsib: kas sa tunned loodust?, võid kindlameelselt öelda: jah, ma tunnen loodust pilvedest rohulibledeni, tuultest lepatriinu lennuni, musta mulla jõust taevase kastekannuni; iseenda tundmisest teiste inimeste tundmiseni (oleme ju kõik looduseolendid!).
Iga sellise hetke eest peab inimlaps olema tänulik. Loodus on ju nii kõikvõimas, loodus lihtsalt õpetab meid elama. Ja selles suures koosluses tunned: sul on vastutus kõige ees, et elada täisväärtuslikult-harmooniliselt.
Tundes loodust – see on kirjeldamatu rikkus. See on kui vundament kõigele, mida kavatsed vaimselt või füüsiliselt luua.

Ja nii askeldada aias või põllul või metsas, see on looming.
Inimmõte suudab loodust tundes seda täiustada, uueks muuta, suudab luua elu jätkusuutlikkuse. Selleni jõudes, arvan, on inimene täitnud oma kõige suurema kohustuse elu Igaviku ees.

Kaitse loodust!

Tänavu, looduskaitse 100. aastapäeval põimuvad mõtted ja teod just sellises geomeetrilises progressioonis.
Kas sa tunned loodust?
No näete. Arvan nüüd, et see on väga vajalik küsimus kõigile.
Sest – mida tunned, seda ka kaitsed!
Lapsepõlvekodus õpetati, et metsast ei maksa tuua lilli sületäite kaupa. Las nad elavad oma loomuliku lõpuni.

Seda tuletas mulle alati meelde suvekodu lähedal mäenukil kasvav vana pihlakas. Oksad olid tal juba täiesti raagunud. Mõnigi külaline arvas: mis sa tast hoiad, tee lõkkepuuks. Aga mina seda teha ei saanud. Ühel päeval oli lihtsalt torm ta murdnud. Siis viisime rondid lõkkesse ja panime uue pihlaka kasvama. Elu kui aabits õpetab… kuidas suhtuda loodusesse, inimestesse, Kõiksusse.

Ja ma mõtlen luuleridades:
Aabitsatähtede
valgus
paistab me peale.
See ju ongi
algus
kõigele heale.

Toreda alguse sain ju minagi tänavu kevadel loodusesse sügavamalt süüvides! Mõni küsimus võib tõesti tõstatada väga tõsise probleemi.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 193 korda, sh täna 1)