Härra Ligi, veame kihla, et hinnad tõusevad? (19)

Härra Ligi, veame kihla, et hinnad tõusevad?

 

Mõttelõng hakkas hargnema Eesti Päevalehe veebis olnud pealkirjast “Ligi: ettevõtjatel on kiusatus hindu tõsta, ent see pole võimalik” (15.07). Võis mõista, et ministri mõte liikus turumajanduse radadel, kus turg kõik paika paneb ning seetõttu konkurentsiolukorras ettevõtjad euro tulles hindu meelevaldselt kergitama hakata ei taha.

Päev varasemas ERR-i uudises Ligi nii resoluutsena ei kõla, vaid ütleb, et euro tulekuga ei kaasne suurt hinnatõusu, kuid kui hinnad veidi kerkivad, siis tuleneb see üldisest majanduskasvust, mille ühisraha endaga kaasa toob. Hinnatõus on artikli järgi 0,1 kuni 0,3 protsenti. Seda pole tõesti palju, jätan ühe veini joomata ja saan hakkama.

Elu on näidanud, et hinnad on alati tõusnud. Kuskil kerkib mingi tooraine hind, vahel hindame oma panuse kõrgemaks ja küsime palka juurde, mis tõstab meie teenuse või töö hinna kallimaks jne. Aga alati saame hakkama – loobume tootest, otsime alternatiivse või lepime väiksema kogusega.

Veame kihla, et tõuseb

Igal juhul väidab minister Ligi, et eurole üleminek ise hindu ei mõjuta, et kõik hinnad mõõdetakse 15,6466 järgi ning peale rahaühikute ei muutu midagi. Kontrollivaks mehhanismiks on kohustus juba praegu hindu esitada kroonides ja eurodes.

Ma ei ole küll minister, aga olen eurooplastega üksjagu lobisenud ning väidan, et nagu tuli tarbijale tuntav hinnatõus Hollandis, Iirimaal, Soomes, Slovakkias, tuleb see ka meil. Ning kroonide ümberarvestamine eurodeks on märgatav hinnatõusu põhjustaja. Olen valmis minister Ligiga kihla vedama, et kroonide eurole ümberarvestamine toimub tarbija kahjuks ning hinnad tõusevad. Aga miks?

Kui ringi vaadata, on näha, et kaupmees on alati arvanud atraktiivse olevat 0- või 5-lõpulise hinna. Erandiks 9-ga lõppevad hinnad, mis on mõeldud tarbija tähelepanu hajutamiseks ja näitamaks, et hind on odavam. 999 paistab tarbijale 900, mitte 1000, ehkki on pigem 1000. Juba ainuüksi sellisest harjumusest või kogemusest lähtuvalt ei teki meie lettidele ja menüüdesse uued hinnad kursiga 15,6466, vaid tulemusele lisatakse ka ümaraks tegev tambovi konstant.

Kuidas hind tõuseb

Päevapraad hinnaga 45 krooni ei hakka maksma 2.88 euri nagu konverteerides oleks, vaid kas 2.90 või suisa jõhkralt 3 euri. Kroonides teeb see 45.30 või 46.90. Hinnatõus on pealtnäha väike, aga ta on olemas. 3.50 maksev kohuke ei hakka poes maksma 22 senti, vaid pigem 25 või 30 senti, nii on ju ilusam. Jne.
Juba praegu on pealinnas mitmetes menüüdes hinnad eurodes à la 3.30, 6.50 jne. Justkui kroonides oleks varem olnud 51.60 ja 101.70? Hinnad tehakse ümaraks, aga mitte krooni, vaid euro järgi. Kusjuures eeltoodud näidetes on hinnatõus olnud rohkem kui 1%, mitte 0,1–0,3%.

Meie 0 ja 5 harjumus uinutab meid kiiresti ja me ei anna endale aru, et 1 eurosent on 15,6 praegust senti. Klient võib-olla ei nurise kah, aga kuu lõpus on taskud tühjemad kui harjumuspärane. Päevaleht ja Õhtuleht on juba ka päriselust näiteid leidnud. Söögikoht Vapiano ja riidepood New Yorker olevat just eurode järgi oma hindu sättinud ning hinnatõus oli märgatav.

Kihlveo tingimused

Teeks sellise tehingu, et kui hinnatõus ei toimu nii nagu ma arvan, siis ma tunnistan end kaotajaks, kiidan minister Ligit ja ütlen, et ta on aus ja väärikas mees. Lisaks kinnitan seda igal valimisel edaspidi just tema poolt hääletades.
Aga kui mul on õigus ning hinnad hakkavad muutuma tarbija kahjuks ning tarbija ostujõud väheneb, siis maksab Ligi enda palgast või lisasissetulekutest kõik tõendatavad hinnatõusujuhtumid tarbijatele kinni. Kas oleks õiglane arvestades, et tema juhib riiki ja mina vaid jalgratast?

Ligiga kihlveo sõlmimise aeg võiks olla tänasest näiteks aasta või poolteist. Tingimuseks on see, et kui poodides on sel perioodil hinnad märgatavalt tihti 0-, 5- või 9-lõpulised, siis ei ole asjad õiged. Siis ei saa vabandada hindade muutust tooraine kallinemise või muu sellisega, vaid on selgelt mindud mugava ümardamise teed. Eurosentides on 10 võimalikku numbrit hinna lõpus, aga kui pooled hinnad lõpevad endiselt 0, 5 või 9-ga, on ilmselgelt hindu silutud.

Riik peab kontrollima

Ühest küljest võiks ju käega lüüa, et kõik on eraettevõtted, tehku mis tahavad, aga teisalt pole see nii lihtne. On näha, et euro tulek annab kaupmehele ettekäände või kiusatuse hindadega narrida ning seetõttu peaksid euro toojad mingisuguse vastutuse võtma.
Tuleb luua tõhus kontrolli-karistuse mehhanism, Tarbijakaitse manitsustest üksi ei piisa. Kuulu järgi olla Slovakkias euro tulles hindadega mängimise eest trahvitud koguni kolme ettevõtet kogu riigi peale. Üldist hinnatõusu aga tundsid ostjad kõikjal.

Mõni kurdab, et see oleks riigi liigne sekkumine majandusse ja kaubandusse, aga riik teeb seda juba nagunii. Näiteks ei ole võrdne ega õiglane, et alkoholitootjad ja müüjad ei tohi oma tooteid oma äranägemise järgi reklaamida või müüa, sama lugu suitsu ja ravimitega. Nii ei oleks kaubandusse sekkumine riigi jaoks mingi uus asi.

Keegi peab tarbijat kaitsma. Pelgalt sotsiaalse kontrolli jaoks on paljud ettevõtted tarbijatest tugevamad. Näiteks kütuseäris liiguvad hinnad hoolimata tarbijate soovist just sinna, kuhu ettevõtjad tahavad. Või teinekord on alternatiivne kauplus tarbija jaoks kulukalt ja tülikalt kaugel.

Kuidas käituda euro tulles?

Euro asendumine krooniga ei tekita minus iseenesest mingeid tundeid, vahel ajab kiruma, kuidas kreeklased Euroopa lohku tõmbasid, aga minu lühikese elu jooksul on see juba kolmas raha samas riigis ja küllap näeme neljandatki. Lõpuks võib-olla mõni soovitus “lihtsale inimesele”, kes iganes see ka poleks. Euro saabudes tuleb igal juhul arvestada, et hinnad tõusevad. Mitte kohe, järsku ja oluliselt, aga siiski.

Euro tulles ei ole tingimata mõtet igal pool ja kogu aeg kõike eurokalkulaatoriga korrutama hakata. Pigem tuleb oste sooritades end jälgida ja arvestada, kui suur on sissetulek eurodes ning ostuhinna suhe sissetulekusse. Kui vähegi võimalik, siis võiks põhimõtteliselt vältida tootjaid, kauplejaid, teenusepakkujaid, kes hindu ülespoole ümardavad.
Kui viitsimist, võiks juba tänasest alates kõik ostutšekid alles hoida, et näha, milline on hindade muutus juba enne eurot ja pärast ning kui suur on teie väljaminek iga nädal või kuu. See aitab mõistuse selgena hoida.

Kampaania Hakkame hindu pildistama

Ja tegelikult peaks hakkama juba praegu hindu pildistama, sest on võimalus, et kaupmehed on oma arvestused ära teinud ning muudavad oma hindu veel kroonide ajal, et eurodes siis kenamad hinnad välja käia.

Saarte Hääl lubas siinkohal asja enda kätte võtta ja hakata rahva käest koguma kõikjalt kaubandusest ja teenindusest fotosid letihindadest, menüüdest, reklaamidest jne. Justnimelt fotosid, et oleks näha toode ja hind. Selline Hinnavalve või Hinnapolitsei. Oleme siis aktiivsed, eks! Ilus oleks ka jälgida tooteid endid, et ei läheks nii nagu hiljuti mitme maiustusega – hinnad samad, aga kaaluvad vähem.

 


 

Ligi: mustvalget vastust olla ei saa

Ei amet ega loomus luba olla mul hiromant või hasartmängija, küll aga on mu kohus selgitada asju, mida tean ja mille eest vastutan. Sergo Selder on siin võrrelnud kaht mu seisukohtade kajastust ajakirjanduses ning leidnud neis erinevuse. Aga võta näpust, mõlemad kajastavad mu üht ja sama seisukohta ja esinemist. Hinnatõusu küsimusele lihtsalt ei saagi olla mustvalget vastust.

Uuringud näitavad, et inimesed eri riikides arvavad eurole ülemineku puhul alati, et hinnad kõvasti tõusid. See on inimese psühholoogia, mida uurib teadus. Ent teadus on ka statistika, mis mõõdab tegelikku keskmist hinnatõusu, ning majandusteadus, mis selgitab hinnamuutuste mõjureid. Minu kommentaarid põhinevad reeglina viimastel.

Võrreldes tunnetega on faktid tillukesed. Nimetatud 0,1–0,3% on hinnatõus, mida täppisuuringud rahaühiku vahetusest tulenenud hinnatõusuna teistes riikides tuvastanud on. Need on umbes samad numbrid kui too 0,2% SKPst, mida me eurodes kaubeldes ja laenates, kaardimakseid tehes, rääkimata reisimisest, iga päev varjatult ja varjamatult maksame. Ent nad on olematud seetõttu, et on ühekordsed.

Olematud on need numbrid ka normaalse paariprotsendilise hinnatõusu taustal. Hoopis mõttetult väikesed on need numbrid võrreldes majandusliku kasuga, mida toob suure valuuta kasutuselevõtt usalduse kasvu, madalamate laenuintresside, investeeringute ja töökohtade arvu suurenemise kaudu.
Mu esinemise sõnum oligi, et me võidame palju rohkem kui kaotame, sest kui majandus kasvab kiiremini, on ka hinnad pisut kõrgemad, ent ostujõud on siis hindadest ees.

Mõistagi ei tea ma, kui palju hinnatõusu konkreetselt Eestit ees ootab, sest kriisist muserdatud ettevõtjad tahaksid hindu ettevaatavalt korrigeerida. Ennustamine on tänamatu töö. Ent mida ma tean ja ütlen, et sisenõudlus keskmisele hinnatõusule ruumi ei jäta ning seda ruumi on puudu veel seetõttu, et rahvusvahelised energia ja toidu hinnad on meie nõudlusest küsimata me taskute kallal juba käinud.

Ka väikese hinnatõusuga me võitleme, milleks on vajalik nii hindade jälgimine, mõlemas valuutas kuvamine, teavitamine, ausa hinnastamise lepe, tarbijakaitse. Sergo Selderi üleskutse on hea näide ühiskondlikust kontrollist. Uskuge, tarbijad on sel puhul väga valvsad ning kaupmeestel on odavam neid mitte vihastada.

Jürgen Ligi
rahandusminister

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)