Annely Peebo: Viini ooperi tulek Kuressaarde ei ole võimatu (2)

Annely Peebo: Viini ooperi tulek Kuressaarde ei ole võimatu

VÕLUS KÕIKI: Annely Peebo oma kauni laulu, lihtsuse ja siirusega võlus kõiki. Ka Arensburgi ooperikohvikus autogrammitundi juhtinud Arne Mikku.
Foto: Egon Ligi

Saaremaa ooperipäevad on tänaseks saanud täistuurid sisse. Lisaks ooperietendustele lossihoovis olevas ooperimajas on inimestel, kes jäid hiljaks piletiostmisega, võimalik nuusutada festivalihõngu Arensburgi ooperikohvikus, kus toimuvad traditsioonilised autogrammitunnid Arne Miku humoorikal juhtimisel.

Ooperipäevade esimesel kontserdil üles astunud Viinis elav metsosopran Annely Peebo avas ka tänavused autogrammitunnid ning seal oli võimalus kuulata tema võrratuid laule (teda saatis nagu kontserdilgi Christian Koch, samuti Viinist), juttu laulja elukäigust ning saada ka mälestuseks autogramm.

Arensburgi ooperikohvik oli rahvast pilgeni täis ning selleks, et kõik huvilised ennast hästi tunneksid, toodi juurde lisatoolegi.
“Laulsin pärast muusikakeskkooli Tõnu Kaljuste kammerkooris,” alustas Annely Peebo oma “Tuhkatriinulugu”. Laulja sõnul läks ta vaatamata Kaljuste vastuseisule salaja Viini eksamitele, mis ka väga hästi õnnestusid. Selgus, et tegelikult soovis Peebo saada hoopis dirigendiks, kuid kui ühel hetkel tuli hakata haigeks jäänud lauljaid asendama, hakkas ta mõtlema, et tuleb siiski mingi laulukursus võtta. Ning pärast kahe ja poole aastast kursust kutsutigi ta Viini Volksoperisse ette laulma.

“See oli minu jaoks täiesti absurdne, sest pärast õpinguid pole ju ühelgi lauljal repertuaari ja kogemust,” tunnistas nüüdseks Euroopas tunnustatud ooperilaulja. Aga ettelaulmine lõppes tol 1997. aastal kaheaastase lepinguga. “Eks see minu hulljulgus olnud,” uskus Peebo tagantjärele.
Viini peab Peebo omaette muusikute paradiisiks, metropoliks, kuhu tulevad kokku väga tuntud dirigendid, lauljad ja muusikud.

Tema sõnul on seal kogu keskkond väga kultuurne, inimesed tunnevad ooperit ja selle tegijaid, seal toimub kogu aeg midagi. “Nad on näinud miljon etendust kõikvõimalike lauljatega, kuid samas on ka väga kriitilised,” rääkis Peebo, lisades, et kui austerlastele midagi ei meeldi, siis nad trambivad jalgu ja karjuvad ning kui oled korra läbi kukkunud, siis on publiku heakskiitu väga raske uuesti saavutada.

“Kui mina Viini läksin, oli selge, et ma ei alusta mitte nullist, vaid kaugelt miinusest – oli vaja õppida keeli, palju lugeda ooperilibretosid, see tee algus oli ikka suhteliselt konarlik ja pisaraterohke,” tunnistas laulja, märkides, et kui itaallased laulavad igal tänavanurgal O sole mio’t, siis Viinis kõlab samamoodi Schubert.
Annely Peebo laulis esmaspäeval Kuressaare linnuse kapiitlisaalis Brahmsi, Schumanni, Schubertit, aga ka Šoštakovitšit ja Dvořáki teoseid. Eileõhtusel ooperigalal aga Offenbachi, Bellinit.


Annely Peebo Saarte Häälele:

Kui tuntud on Saaremaa ooperipäevad?
Saaremaa ooperipäevad on tuntud ja neist räägitakse igal pool, see on Eestimaa üks suuremaid festivale! Ooperipäevad on kindlasti üks suur ettevõtmine, kui lugeda kas või seda, mis järgmisel aastal kavas on.
Kui rahalised võimalused suurenevad, on tänapäeval kõik võimalik ja absoluutselt mingisuguseid piire pole – siis on ka Viini ooperi Kures-saarde tulek võimalik. Tänapäeval ei ole ka mingit diivatsemist – kui inimesed saavad oma talendi ja nime eest makstud, tulevad nad kindlasti ka Saaremaale.

Kuidas Saaremaal läinud on?
Hästi, publik on väga tore. Siiski on minul siin paratamatult töötunne, puhkust eriti pole saanud – seda enam, et sellise ilusa ilmaga tahaks minna randa ujuma ja süüa jäätist. Sellist aega ei ole jäänud. Aga ju see aeg tuleb nüüd, peale ooperipäevi võtta.

Olete tänavu suvel laulmas Saare maakonnas juba teist korda. Vaid paar nädalat tagasi astusite üles Muhu kirikus, kus oli Imre Sooääre “Tähemõrsja” maailmaesiettekanne. Millised muljed on sellest ettevõtmisest tagantjärele?
See, et üks noor inimene võtab tänapäeval kätte ja kirjutab ühe loo, mida ta niivõrd isiklikult läbi elab, on fantastiline. Neid noori inimesi, kes tänapäeval muusikat kirjutavad, ei olegi nii palju. Imre oskas oma teose paigutada väga õigesse kohta ja ma arvan, et kui “Tähemõrsja” panna suurvormi ja esitada seda kas või Estonia kontserdisaalis väga professionaalsete kooride ja orkestriga, võiks sellest tulla üks väga kihvt asi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 123 korda, sh täna 1)