Neljakümne teine kiri: peksasaanud koer

Neljakümne teine kiri: peksasaanud koer

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere,
küllap on ka Sinul tulnud ette olukordi, kus sooviksid vaadata sisse võõrastest akendest mõistmaks, miks asjad on nii, nagu on. Hiljuti nägin tänaval üht koeraomanikku ja…

Vaata, olin autos ja ootasin, et foorituli punasest roheliseks läheks. Liiklusmärk hoiatas, et seista tuleb vähemalt kolm minutit. Selle aja sees jõudis ülekäigurajale noor mees koeraga. Kuts tundus olevat tõuloom: üks neist siledatest ja kõhnadest, kelle jalad meenutavad pliiatseid ning koon muutub tipust peaaegu teravaks. Mulle on taolised penid alati koomilised tundunud, lustakalt vaatasin sedagi eksemplari, kuni…
Midagi riivas silma.

Koer hoidis peremehest eemale. Vaatas muudkui ta poole, ise kehaga kreenis. Iga kord, kui looma ja inimese pilgud kohtusid, põrkas esimene eemale. Ei jäänud kahtlust, et kuts kartis.
Mul pole kunagi koera olnud, nii et ma ei tarvitse teada koerte käitumise üksikasju. Aga peksasaanud looma tunneb igaüks ära.

Ma ei saa sellisest asjast aru. Miks tõsta käsi olevuse vastu, kelle oled ise endale võtnud ja kes sinust sõltub? Muidugi ei tea ma, mis olukord ses võõras kodus valitses. Kas mehel oli ka naine – võib-olla nad tülitsesid? Olid neil lapsed, kes ei kuulanud sõna? Nuheldi koerale inimeste patud? Äkki oli asi selles, et ta näris midagi puruks, kraapis kallist diivanit või tegi liialt valju häält, nii et naabrid tulid kaebama? Aga nendele asjadele pidanuks mõtlema enne, kui loom võtta! Arvestades kanti, kus neid märkasin, elas ta oma peremehega ilmselt korteris…

Mina kasvasin Orissaares korteris üles. Ja korteris elamine oli peapõhjus, miks mu ema-isa ei lubanud koju loomi võtta. Piisama pidi nendest, kes maal vanatädi juures. Koertest trullakas Robi ja ettearvamatu Murka, kassidest leebe Täta ja omaette hoidev Šapka… Neist hoolimata kirjutasin igal aastal jõuluvanale, et ta tooks mulle kassipoja. Aga pidin ootama, kuniks sain täiskasvanuks ja kolisin eraldi.

Saan oma vanemate aetud poliitikast tagantjärele aru küll: lemmikloom, eriti kitsas eluruumis, vajab hulgaliselt tähelepanu. Temaga tuleb piisavalt tegeleda, muidu leiab ta endale ise tegevust ning tema valikud ei tarvitse sulle meeldida. Minu kass hakkab alati diivanit kraapima, kui ma õhtul töötan ega jõua teda silitada. Ise vaatab mulle otsa: ta teab küll, et niimoodi püüab mu tähelepanu ja teab, et tegelikult käitub valesti. Ta on m i n u vastutus. Selle asemel, et kassile jalaga anda, peaksin ta võtma sülle, e n n e pahanduse tekkimist. Kui ei jõua, olen ise süüdi. (Tõsi küll, veeprits on mul toas käeulatuses, et tehtud pättus päris niisama mööda ei läheks. Kirp lakub end üle, mina võtan ta enda ligi ja oleme sõbrad edasi.)

Fooris vahetus tuli, autod nõksatasid liikuma. Kartlik koer ja ta peremees jõudsid üle tee – kui pole maja suure aiaga, tuleb sunniviisiliselt käia koos jalutamas. Mul oli neist mõlemast kahju. Koerast muidugi rohkem, aga sellest mehest ka. Sest kui palju rõõmu saab olla kellegi elus, kes peab end välja elama oma looma peal?

Rahulikku meelt! 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 61 korda, sh täna 1)