Kas kõik-puhuvad-reidid ka supelrandadesse?

Endine kõrge politseiametnik ja praegu poliitika vallas tegutsev Andres Anvelt kirjutas eilses Postimehe arvamusloos, et veekogu on, nagu autogi, kõrgendatud ohu allikas. Ta väidab, et kui politseireidide arvu suurendamisega teedel on suudetud vähendada liiklussurmi, siis võiks uppumiste ennetamiseks teha suvisel ajal rohkem reide ka randadesse. Anvelti plaan on selline, et nädalavahetuseti võiks randades korraldada kõik-puhuvad-reide. Seda just väiksemates randades üle Eesti.

Siseminister Marko Pomerants on kommentaaris Postimehele väitnud, et olukorras, kus ressurss on piiratud, peab enne käsu andmist mõtlema. Tema sõnul pole “kriisikoldeid” sugugi kõikjal, kus ujumas käiakse. Ta toob näite, et ei Peipsi järves ega ka Hiiu- ja Läänemaal pole uppumisjuhtumeid. Pomerants peab siiski oluliseks, et supelrandades oleks tagatud kontroll avaliku korra eeskirjade täitmise üle.

Käesoleval aastal meie maakonnas aset leidnud uppumisjuhtumid on olnud kõik sellised, et vaevalt oleks neist ühtki politseireidide toimumisega ära hoitud. Samas on kindel, et nagu igale tänavale või teelõigule, nii ka iga võimaliku vettemineku koha juurde ei jõuaks politseiametnikud niikuinii. Kõige tõhusam õnnetuse ärahoidmise viis on ikkagi see, kui me viskaksime omaenda peast välja mõtte, et kõik õnnetused toimuvad kellegi teisega, ega minuga niikuinii midagi juhtu.

Kui me seda suudame, siis edasi tuleks mõelda, millisel viisil enda ja teiste ohutust tagada, milliseid teadmisi või ka varustust meil juurde oleks vaja ning kust neid oleks võimalik saada. Loota sellele, et küll keegi meid siis karistab, kui me eksinud oleme, ja üksnes see meie ohutuse tagab, on asjatu. Kui ise enda eest hoolt ei kanna, siis ei tee seda ka Kõigevägevam mitte, ütleb vanasõnagi.

Kommentaar


Margus Kotter, politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitsei osakonna politseimajor:

“Suurtes avalikes randades, kus vetelpääste on kohal, üldjuhul probleeme pole. Inimesed on tänavu uppunud väga erinevates piirkondades ja veekogudes ning üldjuhul jäävad need üksikjuhtumiteks. Ainuüksi järelevalvega uppumissurmade ärahoidmine tähendaks iga sellise ujumiskoha mehitamist kas politseiniku, vetelpäästja või turvatöötajaga. See oleks aga isegi olemasoleva ressursi kahekordistamise juures võimatu.

Tänavune suvi näitab, et purjus peaga ujuja saab liigagi tihti kõige karmima võimaliku “karistuse” – ta sureb. Igaüks võib siin mõelda – kui raskes joobes vette läinud inimest ei ole tagasi hoidnud hirm uppuda, siis kas seda mõju avaldaks teadmine, et keegi on sellise teo eest trahvi saanud? Paraku alkoholi tarvitamisega kaasnevat uppumisohtu lihtsalt ei teadvustata.

Kui inimene istub joobnud peaga autorooli, siis seab ta sellise käitumisega lisaks endale ohtu kõigi liiklejate elu ja tervise. Kui inimene läheb joobnud päi ujuma, seab ta ohtu ainult iseenda elu ja tervise. Politsei lähtub oma piiratud ressursi kasutamisel sellest, kuidas ja milliste meetmetega kõige rohkem ohjeldada rikkujate käitumisest tulenevat riski eeskätt teiste inimeste elule, tervisele, varale ja üldisele turvatundele. Just seetõttu rakendab politsei rohkem ressurssi liiklusjärelevalve osas.

Vaatamata eeltoodule rakendab politsei hulgaliselt ressursse ka veekogudel turvalisuse tagamiseks. Peamiselt tehakse seda randades, mis on rahvarohkemad ning kus sellest tulenevalt on ka avaliku korraga rohkem probleeme.
Usun, et kõigi ametkondade soov on uppumissurmade vähendamine, ning olukord on kahtlemata väga tõsine. Peame endale aga ka aru andma, et järelevalveressursid on piiratud ja neid ümber tõstes saame hoopis rängemad tagajärjed mõnes teises valdkonnas.”

Heigo Kips, vetelpäästja:

“Eks olukord randades on hull ikka küll. Selleaastane statistika on ikka väga kurb. Meenutan aegu, kui oli olemas selline asutus nagu vetelpäästeühing ja vetelpäästekomitee oli vabariiklik katusorganisatsioon, millele allusid rajoonikomiteed. Meil oli kohustus inimesi ujuma õpetada, paadijuhte ja ka sukeldujaid koolitada. Kõik see oligi ennetustöö, et uppumissurmasid vähem oleks. Uppumiste arv oli tol ajal ikka väga väike. Aga aegade muutudes kaotati need asutused ära ja nüüd on olukord, kus kõigil on vaba voli ja igaüks teeb, mida tahab.

Inimeste teadlikkus neist asjadest on väike, nad ei oska vees olles ohtudest hoiduda. Ei teata näiteks sedagi, mismoodi vette hüpata. Koolitust oleks tõesti vaja ja mahukam töö õnnetuste ärahoidmiseks tuleks teha eelkõige inimeste teadlikkuse tõstmisel. Kui väljaõpet korraldada, siis peaks inimesi isegi õppele kutsuma, sest ollakse ju mugavad ja ega ise kohale tuldagi. Omal ajal tegigi just seda teavitustööd vetelpäästekomitee.

Politseipatrullid käivad meil ka praegu rannas, küllap oleks neid sinna veel sagedamini vaja. Aga kas neil selleks jõudusid jätkub, on iseküsimus. Samas on Saaremaal vetelpäästega varustatud vaid Kuressaare rand, õnnetusi juhtub aga rohkem just muudes kohtades. Selle aasta uppumisjuhtumid näitavadki seda, et väga vähe on teavitustööd tehtud.

Ka ajalehes peaks neid teemasid rohkem valgustama. Kui inimene loeb loo läbi, vaatab pilti, et just niimoodi kusagil juhtus, ehk siis paneb see veidike mõtlema ja võib-olla temaga sarnast asja ei juhtu. Minu arvates oleks sellisest propagandatööst palju rohkem kasu kui politseinikest, kes vahetevahel rannas patrullivad.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)