Linnateatri kõnelevad kivid (1)

Linnateatri kõnelevad kivid

Lembit (Andres Raag) kohe ei mõista niisama käed süles istuda. Üks tarvilik vidin tahab tegemist.
Foto: Egon Ligi

Pean ausalt tunnistama, et pärast esmast tutvumist näitemängu tekstiga mõtlesin vist nagu Panso pärast Muhu monoloogide lugemist – kuidas seda lavastada? Tekst ei ole Tšehhov. Ei ole. Ei ole ka Tammsaare, isegi mitte Raudsepp. On Soro. Ja see on väike miinus.

See-eest räägitakse siin meie omadest, Muhu saare asjadest. Aetakse seda oma asja ehk natuke oma-, see tähendab muhumoodi, aga tehakse seda siiralt ja ausalt. Lisaks hulk legende ja rohkem või vähem tõestisündinud lugusid, mida oleks patt mitte meelde tuletada. Ja see on jälle üks suur pluss. Tegelikult ei peakski sellest rääkima, kuna vaataja nagunii algteksti ei loe ja näeb seda, mida ta laval näeb.

Samas päris mööda minna ju alusmaterjalist ka ei saa, kas või seepärast, et lugeja ja hilisem vaataja mõistaks, millise suure küsimärgiga hinges läksin vaatama lavastuse üht viimastest peaproovidest. Et kuidas need plussid ja miinused teineteist ülekaaluma hakkavad.

Tegelikult on kõik hästi

Kogu mu matemaatika sai kiire ja üllatusliku lahenduse juba pärast esimesi stseene. Lavastaja Tiit Palu koos näitlejate ja lavastusmeeskonnaga on teinud imet ja kividest vee välja pigistanud. Ja seda mitte üksikute piiskade, vaid lausa klaasi- ja ämbrikaupa. Nauditavat vaatemängu jagub etenduse lõpuni.

Lugu iseenesest on lihtne – mis juhtub siis, kui miski igapäevane ja väärtusetu omandab ühel hetkel tähtsuse ja rahas mõõdetava hinna. Mis juhtub inimesega, kui “idioodid on lahti lastud. Et esiteks on idioot see, kes jälle merre teed hakkab tegema, ja teiseks ja veel rohkem on idioot see, kes kivide eest raha maksab”.

Edasi loe värskest Saarte Häälest.

Telli leht siit

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)