10-aastane taimetark Samuli on loodushuviga nakatanud kogu pere (2)

10-aastane taimetark Samuli on loodushuviga nakatanud kogu pere

SAMULI JA SIIM: Väikevend Siim on suure venna Samuli eeskujul hakanud liblikaid korjama ning viib silmagi pilgutamata kokku liblika ja selle keerulise nime.
Foto: Peeter Kukk

Praegu 10-aastane Samuli Martin, kes kõik koolivaheajad veedab Orissaare vallas Salu külas vanaema-vanaisa juures, on oma pisikesest peale tärganud loodushuviga nüüdseks nakatanud kogu pere. 6-aastane väikevend Siim kogub suure venna eeskujul liblikaid, ema ja isa käivad poisiga koos kalal. Samuli mesilased on aga talvel vanaema-vanaisa hooleks.

“Samulit on loodus huvitanud sellest ajast saati, kui ta ennast püsti ajas,” ütleb ema Merike ja jutustab, kuidas lillepeenarde korrastamisel Samuli lillesibulad oma valdusse haaras. “Kaheaastaselt tundis ta tähti ja neljaselt luges raamatuid. Mitte laste omi, need pole teda kunagi huvitanud, tema alustas astronoomiaraamatuga,” meenutab Merike.
Ajakirjanduse huviorbiiti sattus Samuli esimest korda 6-aastasena, kui Madis Jürgen kirjutas temast loo, sest tundus uskumatu, et alles lasteaias käiv poiss teab peast üle 1000 taimenime.

7-aastasena avastas Samuli vanaema õuest valgekirju vahtra, mis praegu ootab registreerimist uue sordina. Ema sõnul võtab see väga kaua aega, sest kõigepealt proovitakse puukoolis, kas tegemist on ikka uue sordiga või hoopis muteerunud isendiga. “Ega meie jaoks olegi oluline, et see vahtrapuu registrisse saab, avastajana on Samuli kirjas ja seegi on juba tore,” ütleb ema, kes muide oli see, kes pojale esimesed taimed tuttavaks tegi, kuid nüüd õpib ta juba Samuli käest.

Praegu Samuli taimedega eriti ei tegele. Vaid niipalju, kui vaja teada, milliste taimede peale millised liblikad ja mesilased lendavad. Tema huviorbiidis on nüüd mesilased, liblikad ja kalad. Oma mesitarude juurde tassis ta algatuseks ka toimetuserahva. Ajakirjaniku pelgliku küsimuse peale, et ega nad ei nõela, selgitab Samuli rahustuseks, et kui emamesilane on sõber ja ei ole kuri, siis ei tule ka teised mesilased kallale.

Esimene hooaeg mesilaste pidamist läks Samulil aga õnnetul kombel untsu. Mesilinnud surid talvel ära, sest tarusse pandud kärjed olid liiga tihedalt. Nüüd õnnestus poisil saada ühelt vanalt mesinikult pool sülemit mesilasi ning just üleeile pani ta ostetud emamesilase tarusse. “Näed, praegu mesilased korjel ei ole, sest kollaseid tupse ei ole jala küljes,” seletab Samuli ja kougib tühjast tarust välja kärjed, millest mesilased ise kunstitöö teinud. Samuli teab ka, et kui läheb võitluseks mesilaste ja herilaste vahel, siis tulevad võitjaks alati viimased.

“Mesilane kaotab nõelates oma nõela, herilane aga mitte,” räägib ta ning näitab möödaminnes Nurga puukoolist toodud mammutipuud ja söödavate viljadega kastaneid.
Liblikaid on Samuli kogunud pool elu, oma sõnul 5–6 aastat ning on sellesse “haigusesse” nakatanud ka väikevend Siimu. Ema ütleb, et Samuli on Siimu jaoks suur eeskuju – mida vanem vend ees teeb, sellega peab ka Siim ilmtingimata tegelema.

Merikese sõnul on oluline, et vanemad oma laste huvisid toetaksid. “Ehkki see on vahel tüütu ja kulukaski,” muigab ta, lisades, et Samuli soovib kingiks alati raha, et see siis arvele panna ja vajadusel kas siis mõni põnev välimääraja või midagi muud sellist osta.
Tegelikult, toonitab ema, on Samuli täiesti tavaline poiss, kes tunneb lihtsalt natuke suuremat huvi looduse vastu.
Tänavu Tabasalu gümnaasiumi neljandasse klassi minev Samuli teeb koolis osavalt klassikaaslastele oma uurimustest esitlusi. Kui mingi viktoriin on, tuleb Samulil kindlasti vastata loodusküsimustele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 279 korda, sh täna 1)