Kommentaar andmekaitseinspektsiooni kommentaarile

Eilses Saarte Hääles avaldasime loo “Mändjala küla ajalugu jääb arvutisse”. Artiklis olevat andmekaitseinspektsiooni (AKI) kommentaari kommenteerib Mändjala küla ajalugu uurinud ja koostanud ning sugupuid uuriv Kalle Kesküla:

AKI on taas asunud hästi treenitud, kõlavate sõnadega demagoogia teele. Olen seda varemgi kohanud. Väitega, et isikuandmete kaitse seadus ei takista küla ajaloo uurimist või sellest kirjutamist, ei saa kindlasti nõustuda.
Kui AKI ütleb, et inimestelt tuleb nõusolekut küsida vaid juhul, kui andmestikku soovitakse avaldada internetis või kasutada ärilistel eesmärkidel, siis jääb küsimuseks, mis saab siis, kui raamat Mändjala ajaloost ongi ministeeriumi arvates äriprojekt?

Edasi ütleb AKI: “Kui küla ajaloo uurimisel kasutatakse avalikest allikatest pärinevaid andmeid ja surnud elanike osas tuuakse välja vaid ees- ja perenimi sünni- ja surmafakti ja
-ajaga, siis pole põhjust selliste andmete avaldamiseks küsida nõusolekut kadunukese pärijatelt.” Avalike allikate püha säraga looritatud tsensuur ongi selle seaduse kirstunael. Normaalne uurija kasutab andmete kogumiseks kõiki võimalusi ja tahab neid ka edasi anda.

Minu Nasva ajaloo raamatus näiteks on püütud iga külaelaniku ankeetandmete kõrvale lisada erinevatest allikatest saadud isikuloolisi andmeid, mis kasvatavadki faktilisele andmestikule “liha” ümber. Mändjala ajaloo koostamisel ei tohi ma kasutada näiteks oma ema mälestusi, sest need pole avalikust allikast.

Avalike allikate sundvõõrandamine siseministeeriumi keldritest ja Saagasse riputamine on riigikantselei, riigiarhiivi jt normaalselt mõtlevate institutsioonide suur võit. Õnneks ei läinud siseministeerium ka 20. sajandi kirikuraamatute poolitamise peale, et oma 110 aasta seadust sõnasõnalt täita, ja andis ajalooarhiivile üle kõik kirikuraamatud nende pidamise lõpuni.

Küll aga jäid avalike allikate seast välja pärast 1926. aasta kirikureformi valla- ja linnavalitsustes sisseviidud perekonnakirjad, mis kirikuraamatute jätkuallikana just algajale suguvõsauurijale hädavajalikud on. Et perekonnakirjad pole avalikud allikad, ei saa neile ka viidata – need on seaduse mõistes ebaseaduslikud allikad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)