Laenu- või elukaaslased? Pigem abikaasad (3)

Laenu- või elukaaslased? Pigem abikaasad

 

1. juulist hakkas kehtima uus perekonnaseadus. Paradoksaalsel kombel võib öelda, et perekonnaseadust vajavad kõige rohkem need, kes lahus on.
Tavaliselt on seaduse eesmärgiks kellegi või millegi kaitse. Põhiseaduse § 27 ütleb: perekond on riigi kaitse all. Uut perekonnaseadust valmistati ette üle 14 aasta. Elu uuenenud Eestis vajas paremat seadust.

On selge, et need, kel hästi läheb või kes ise oma elu juhivad, ei vaja seadust, ei vana ega uut. Seadus ei sunni kedagi abielluma. Pigem püüab seadus kaitsta neid, kes üksi jäävad, et kindlustada neile toimetulek või eluase. Just see viimane on uues Eestis tekitanud olukorra, kus noored perekonnaseisuameti asemel käivad “jah” ütlemas pangas.

Pankasid armastus ei huvita

Pangas allakirjutatud lepingu puuduseks on see, et eelnevalt ei küsita, kas noored teineteist ka armastavad. Peatähtis on sissetulek. Aga elus kipub nii minema, et kui sissetulekut napib, on vaja leida muid ressursse. Nii pannaksegi raskel ajal paljude iseloom proovile. Just siis on vaja seda, mis on abielu aluseks – armastust. Tõsi ju on, et armastuse nimel pingutatakse palju rohkem. Praegust olukorda hinnates tundub, et noored küll pelgavad kindlat suhet, aga samas riskivad 30 aastaks laenu võtmisega. Nii peaks tänaseid noori kutsuma mitte elukaaslasteks, vaid laenukaaslasteks.

Liberaalses ühiskonnas võib igaüks valida oma elustiili ja vahekorra. Enamasti öeldakse, et ega paber kooselus midagi muuda. Ametlik abielu registreerimine tundub pikaaegse kooselu puhul üleliigsena, kuna suurepäraselt saadakse hakkama ka elukaaslastena.
Perekonnaseaduses kahjuks elukaaslase mõistet pole, ja on täiesti arusaadav miks: abielu seaduse tähenduses saab alguse abiellumisega.

See vahest ongi uue perekonnaseaduse üks suuremaid erinevusi võrreldes eelmisega – defineeritakse abielu. Perekonnaseaduse § 15 järgi alustavad mees ja naine abiellumisega abielulist kooselu, mis kohustab neid vastastikkuseks lugupidamiseks ja toetuseks, silmas pidades teineteise ja laste heaolu – seda nii tegevusala valides kui ka ülalpidamiseks vajalikke vahendeid hankides.

Varalised õigused ennekõike

Ma usun, et need, kes on elukaaslastena pikka aega koos elanud, ei tahagi tagantjärele abielu vormistada. Teineteist tuntakse piisavalt hästi ja truuduses ollakse kindel elu lõpuni. Ainuke kurbloolisus võibki neid elukaaslasi tabada seal lõpus. Kui ma esimest korda uut perekonnaseadust vaatasin, siis imestasin, et palju seadusepügalaid on kirjutatud vara kohta – ühesõnaga kellele ja kui palju kuulub või on õigustatud saama lahutuse või surma korral.

Kahtlemata just siin on see põhjus, mille tõttu soovitan: muutke oma abielu ametlikuks. Eesti taasiseseisvumine on toonud inimeste ellu palju rikkust maise vara mõttes. Tagastatud maad, pärandid, aktsiad, osakud jms. Sellises varanduslikus olukorras võivad just elukaaslased tunda end petetuna, kui teise poole lahkumise järel seadus kohtleb neid karmilt. Õigem oleks öelda, et pärimisel seadus nendega ei arvesta, kuna nad ei olnud ametlikus abielus.

Kirik ja ühiskond on sajandeid näinud vaeva, et abielu väärtustada. Huvi pärast lugesin meie maal sajandeid kehtinud Balti Erikorda. Uskumatu oli vaadata, kuidas pere- ja abielusuhetele kohaldati varasemaid aastasadu kehtinud sätteid (kas Lüübeki linnaõigust või oli koguni viide Pühakirjale). Keskaega võib suhtuda eelarvamustega, kuid võrrelda vanu sätteid uue perekonnaseadusega, tuleb tunnistada, et paralleele on rohkem, kui arvata võib, ning mehe ja naise suhetes ei ole sajanditega suurt midagi muutunud.
On tragöödiat ja ei puudu ka komöödia. Näiteks see, mida tänapäeva pulmas etendatakse lõbusa vahepalana, oli tõsi veel 18. sajandil, kui Valjala koguduse visitaator kurtis, et talupoegade seas esineb veel pruutide äratõmbamisi, s.o pruudiröövi sõna otseses mõttes.

Lisandub uusi võimalusi

Nõukogude ühiskonnas oli abielus olemine üpris vältimatu – näiteks reisil olles pidid abielus mitteolevad inimesed hotellis eraldi toad võtma. Tänane ühiskond on liberaalne ja jätab inimeste enda otsustada, millise kooseluvormi nad valivad. Jah, uus seadus võimaldab ka lahuselu, kui see on vajalik suurte isiklike vastuolude vältimiseks (§ 23). Täpsustan igaks juhuks: lahuselu ei tähenda veel lahutust. Mõnikord on tõesti vaja aeg maha võtta ja ega sellepärast ei pea kohe veel lahutama. Selles osas soovitan uut perekonnaseadust tähelepanelikult lugeda, ehk aitab see nii mõnedki asjatud jagamised ära hoida!

Uus seadus on abiellumist laiendanud ja lihtsustanud. Kui pikalt koos olnud elukaaslased tunnevad vastumeelsust minna perekonnaseisuametisse, siis nüüd on lisaks vaimulikele antud abielu sõlmimise õigus ka notaritele. Vahe on ainult riigilõivus. Mõned on siiralt imestunud, kui kuulevad, et abiellumine nii odav on. Tõesti, maksta 300 krooni riigilõivuks, see on peenraha võrreldes laenulepingute tasudega!

Raskel ajal õiged otsused

Tahan julgustada nii noori, kes üksteisega on seotud ainult laenulepinguga, kui ka seniseid elukaaslasi, tehke see väike investeering, et saada seaduslik garantii oma kooselule ja sõlmige abielu, ükskõik kas notari, perekonnaseisuametniku või kirikuõpetaja juures. Need, kes eelistavad suuremat garantiid, peaksid muidugi sõlmima kirikliku abielu. Vahe on selles küsimuses, mis esitatakse.

Paljudele on filmidest meelde jäänud see liigutav moment altari ees, kui kinnitatakse üksteisele kooselu kuni surmani. Tegelikult on see küsimus, mida kirikuõpetaja abiellumisel ette paneb, palju tähendusrikkam. See küsimus algab nii: kas sa tahad armastada ja austada, ühes vastu võtta õnne ja õnnetust,…

Kui masu alguses püüti inimesi pseudopositiivsusega turgutada ja öeldi, et töötuks jäädes on teil nüüd rohkem aega teineteise ja laste jaoks, siis erinevatest kooseluvormidest soovitan loomulikult seda, kus oleks kindlustatud pikameelne armastus ja kannatlikkus.

Gustav Kutsar

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 75 korda, sh täna 1)