Neljakümne kolmas kiri: argised hirmud

Tead, leidsin paar päeva tagasi enese pealt puugi. Oli, sunnik, sättinud end täpselt mu varvaste vahele, nii et pidasin teda esialgu suvaliseks sodiks. No mis siis ikka. Tõmbasin puugi välja nagu naksti! Kõrval naised ohhetasid-ahhetasid ja hakkasid oma jalgu kontrollima – kui üks puuk leitud, siis teised veel liikvel…

Mul on puukentsefaliidi vastu süstid tehtud, nii et ega ma sellest puugist suuremat numbrit teinud. Kevadel korjasin pärast võsategemisele järgnenud nädalavahetust eneselt korraga kolm tükki. “Halvaks” ükski hammustuskoht ei läinud, eks ma neid mõnda aega jälgisin.
Seekord polnud ma oma puuki välja tõmmates üksi koduseinte vahel. Ning seetõttu olen täna internetist lugenud ka hulga materjale borrelioosi kohta.

Inimesed, kellega koos ma murul istusin, olid lihtsalt üliväga terviseteadlikud. Kuulates õudulugusid sellest, mis kõik võib juhtuda, hakkas eneselgi sees närima. Ent mida rohkem mõelda, mis võib minna valesti, seda enam tundub, et kõik need asjad võivad juhtuda just sinuga. Enne teistelt kuuldud hoiatusi pole osanud kartagi… 

Tervis on muidugi väga tõsine teema. Parem olla hädapärasest natuke ettevaatlikum, kui et uljalt ohtudele vilistada. Aga igasugused teisedki argised hirmud oleks justkui inimese sisse kodeeritud. On terveid saatesarju ja raamatuid igasugustest kummalistest foobiatest. Kes kardab numbreid, kes teatreid, kortsude ilmumist, kiilaspäid… Mitut sellise kummalise hirmuga inimest Sina tunned?

Mina ei tunne ühtegi. Küllap oskame aga mõlemad nimetada mitut tuttavat, kes keeravad koduukse lukku, jõuavad juba tänavale ning jäävad mõtlema: “Huvitav, kas triikraud ikka s a i stepslist välja? Ja, mis veel hullem, kas ma ukse ikka k e e r a s i n kindlalt lukku? Peaks igaks juhuks kontrollima!”
Olen kogenud, et ka selline ebakindlus nakkab – üks mu hea sõber, muidu väga loogilise mõtlemisega, jooksis tihtilugu üles-alla oma neljanda korruse korteri ust kontrollima, et kas sai ikka lukku. Mis “üks hea sõber” – ükskord olen ise ka sellepärast koju tagasi sõitnud, kaotades päevast kokku vähemalt tunni! Ja kas kordagi on juhtunud, et uks jääb lahti? Ei.

Võtmekeeramise liigutus on käe sees, see tuleb automaatselt, pikema mõtlemiseta. Võiks ennast rohkem usaldada. Aga, näe, hirm jääb närima. Selles osas on puuk veel isegi ohutu tegelane: kartus, et ta oma hammustusega liiga tegi, muutub aja möödudes järjest väiksemaks. Uksi tuleb siiski iga päev lukustada.

Eile hakkas majas, kus ma lõunat sõin, üürgama tuletõrjesignaal. Liftid seiskusid, alla jõudmiseks tuli kasutada treppe. “Ma olin täiesti kindel, et sa jäid lifti kinni,” sabistas samas majas töötav sõbranna. Ma poleks selle pealegi tulnud, et midagi taolist karta! Kuni järgmise korrani, kui tuletõrjesignaal üürgama hakkab…

Uh! Ei saa end niimoodi hulluks mõelda! Õhtul lähen metsa seenele. Kindlasti varitseb seal hulk puuke, aga ega’s midagi – tuleb lihtsalt mõistlikult ette vaadata!

Ilusat rahulikku päeva Sulle, hea inimene!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)