Erivajadustega laste perede tugivõrgustik on veel lapsekingades

Erivajadustega laste perede tugivõrgustik on veel lapsekingades

 

Erivajadustega laste ja noorte pered ootavad pikisilmi riiklike tugi- ja hooldusteenuste võrgustiku reformi, sest pered, kes kasvatavad puudega lapsi, peaksid tulema toime sarnaselt peredega, kus sirguvad terved lapsed.

Selle aasta seisuga on Eestis kuni 18-aastasi erivajadustega lapsi veidi üle 7000, nendest ligi pooled on raske või sügava puudega. Erinevalt tervetest lastest erivajadustega lapse kasvades tema vanemate hoolduskoormus ei vähene. Vastupidi – see suureneb. Omavalitsuste pakutavad hooldusteenused küll aitavad, kuid nendest ei piisa.

Seetõttu on tavaline, et tugivõrgu rolli täidavad pereliikmed – vanemad, vanavanemad või sugulased ja isegi naabrid, kelle abile toetudes saavad lapsevanemad olla töörindel aktiivsed kas või osakoormusega. Kuid kui perekonnal ei ole seesuguseid häid inimesi kusagilt võtta, on üks lapsevanematest paratamatult sunnitud tööturult kõrvale jääma. Siit saavad alguse aga uued probleemid – olgu siis rahapuudus, pinged perekonnas, suhtlusvõrgustiku kadumine, stress ja terviseprobleemid või maksud, mis riigil lapsevanema töökoha ülesütlemise või kaotamise tõttu saamata jäävad.

Et meie pered ei jääks oma muredega üksi ning kohanemine lapse vajaduste ja elumuutusega tooks vähem stressi, peavad koostööd tegema nii kohalik omavalitsus, riik kui ka perearstid. Eesti tänane reaalsus on kahjuks see, et paljude kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad on niivõrd koormatud, et nad ei suuda pakkuda erivajadustega lapse perele vajalikku tuge. Erinevate uuringute põhjal täidab nõuandja rolli sageli just pere- või raviarst, kellelt pered saavad nii psühholoogilist tuge kui ka infot teenuste, toetuste ja abivõimaluste kohta. See on valdkond, mis peaks tegelikult olema sotsiaaltöötajate pärusmaa.

Probleemid puudutavad ka erivajadustega laste haridusvaldkonda ja erinevaid teenuseid. Eestis on ligikaudu 30 kooli, kus lapsed saavad viibida hommikust kuni pärastlõunani, kuid vaid mõned pakuvad pärast õppetöö lõppu pikapäevarühma, mis kataks lapsevanema 8-tunnise tööpäeva. Lisaks on selliste koolide võrk üle Eesti ebaühtlaselt jaotunud ja ainult vähesel osal peredest on võimalik seda teenust kasutada.

Ka osaliselt riiklikult rahastatav lapsehoiuteenus, mis võimaldab lapsevanemal tööl käia, vajab läbimõtlemist ja muutmist. Täna käsitletakse kõigi puudega laste vajadusi võrdsetena. Kuid ometi ei ole see nii. Näiteks ei vaja diabeedi- ja astmahaiged enamasti lapsehoidu. Intellekti- , liikumis- või liitpuudega inimeste seas on aga vajadus koduhoiu või ööpäevaringse lapsehoiuteenuse järgi kolm korda suurem, kui riik, kohalikud omavalitsused ja lapsehoiuteenuse osutajate võrgustik pakkuda suudavad. On selge, et teenuste toetamise süsteem vajab individuaalset ja puudespetsiifilist lähenemist.

Olukorra lahendus seisneb kulupõhises rahastuses, statistika kogumises ja aktiivses infovahetuses tugivõrgustiku erinevate osapoolte vahel. Selgitamist vajab liitpuudega laste hulk, samuti tuleb suurendada riigi poolt rahastatavate teenuste hulka. Et riiklik toetus oleks võimalikult efektiivselt korraldatud, tuleks peredele, kes ei vaja hooldusteenust (näiteks diabeedi- ja astmahaiged lapsed ja noored), pakkuda lapse vajadustega seotud kulude katmist.

Nii oleks võimalik suurendada toetusi peredele, kes ei tule ilma hooldusteenusteta toime. Läbimõtlemist vajab ka omavalitsuste sotsiaaltöötajate roll. Fakt, et omavalitsustele määratud toetusraha osas on aasta lõpus ülejääke, näitab, et paljud lapsevanemad ei oska või koguni ei julge ise küsida riiklikku toetust hooldusteenuste kulude katmiseks või puudega lapsele vajalike tarvikute soetamiseks.

Ühtlasi on oluline riigi ja omavalitsuste koostöö lahtimõtestamine. Eestis on vähe omavalitsusi, kus tegutsevad paralleelselt erinevate tugi- ja hooldusteenuste pakkujad ning kus teenused on kättesaadavad enamikule peredele. Kõige raskemas seisus on puudega lapsi kasvatavad pered just Ida-Virumaal, kus puudub täpne ülevaade teenuse vajajatest ja ka teenuste pakkumine pole kaugeltki mitte piisav. Riigi ja omavalitsuste rolli paindlikud piirid koostööks erivajadustega laste ja noorte peredele paremate võimaluste loomisel tuleks just täna ja praegu selgeks rääkida.

Erivajadustega lapsi kasvatavatel peredel oleks aga suur abi juba sellest, kui määrataks kindlaks, millise tunnimahu kuus rahastavad omavalitsused ning millisest täiendavast teenusemahust alates ulatab vajadusel abikäe riik.

Erivajadustega laste ja noorte perede tugivõrgustik on olemas, kuid see on alles lapsekingades ja maakonniti väga ebaühtlane. Liiga paljud puudega lapsi kasvatavad pered elavad täna vaesuspiiril ja liiga paljudes peredes peab üks vanematest töölkäimisest loobuma. Et perede elukvaliteet veidikenegi tõuseks, on meil vaja toimivamat infovahetust pere, omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja perearsti vahel ning piisavat tugi- ja hooldusteenuste võrgustikku. Vaid nõnda saavad puuetega laste pered tuge, mida nad täna väga vajavad.

Tiina Stelmach
SA Eesti Agrenska Fondi juhatuse liige, pereteenuste koordinaator

KOMMENTAAR

Tiiu Mägi, Orissaare valla sotsiaalosakonna juhataja: Eks ikka kõik vallad aitavad, kuidas suudavad. Ka meie vallas on ikka püütud erivajadustega laste peresid võimaluste piires aidata. Kuna seadus näeb ette erivajadusega (puudega) lapsele rehabilitatsiooniplaani, mille koostavad spetsialistid, siis selle plaani järgi me ka toimime.

Kindlasti võiks alati rohkem aidata, kui see parajasti võimalik on, kuid suuresti sõltub aitamine ka peredest endist. Orissaare vallas on erivajadustega laste pered väga tublid ja tugevad ning näiteks eelmisel õppeaastal oli meil koolis ühel lapsel abiõpetaja, väga kena noor mees, kes sai lapsega väga hea kontakti. Samuti tean, et tänavu 1. septembril alustab meil kooliteed laps, kellel on vaja tugiisikut.

Nii on meil erivajadustega laste abistamisel praktika olemas (kuigi liikumispuudega lapsi meil koolis olnud ei ole). Näiteks tänavu lõpetas Tartu Emajõe kooli pime tüdruk Mariliis Täht, kes esimesed neli aastat õppis meie valla koolis. Tema on küll väga hästi toime tulnud ja tubli noor inimene.
Tegelikult on uute seaduste järgi ka andekad lapsed erivajadusega ning ka neid peab aitama ja toetama. Kui peaks ilmnema mõnel lapsel eriline andekus mingil alal, tuleb talle kindlasti koolis koostada individuaalne õppeprogramm, sest ühelt poolt oleks ju hirmus, kui laps tunnis lihtsalt igavleks, teisalt võib nii ka anne kaotsi minna, kui seda edasi arendada ja suunata ei saa.

Muidugi võib esialgu tunduda kummaline öelda andeka lapse kohta “erivajadusega”, sest oleme ju harjunud teistpidi mõtlema. Küll on aga selge, et erilised vajadused on ka andekatel lastel. Igal juhul on erivajadustega laste puhul alati vajalik individuaalne lähenemine. Meie lastekaitsespetsialist tegi nüüd läbi ka erivajadustega laste perede tugivõrgustiku koolituse, nii et loodame, et saame hakkama ja oskame oma lapsi aidata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 170 korda, sh täna 1)