Kes on, kus on rannakalur? (3)

Kes on, kus on rannakalur?

 

Läinud reedel toimus Mõntus Saaremaa merepäevade raames ümarlaud, kus arutati rannakalurite tegutsemisvõimalusi ennekõike Sõrve poolsaarel ja Torgu vallas. Ettevõtmisele oli nimeks pandud “Meri on, meri jääb, kas ka rannakalandus?” ning sellel osales üle 30 inimese, mis kohalike arvates on päris hea tulemus. Lisaks tegevkaluritele ja huvikalapüüdjatele oli kohal suvesõrulasi nii Soomest kui ka Rootsist. Arutelu kujunes päris emotsionaalseks. Ja pole ka ime, sest selgus mõneti kummaline tõsiasi – rannakalurit kui sellist ükski seadus ei defineeri. Kuid anname nüüd sõna neile, kes Mõntus aitasid päevakohasel teemal kaasa mõelda.

Leo Filippov, maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna nõunik: “Kindlasti tuleb tunnustada ja tänada neid inimesi, kes aitasid kaasa, et Saaremaa merepäevade raames Torgu pildile tuli ja ürituse korraldas. See näitab, et on tegijaid ja toetajaid ja arusaamist, et on vaja tegutseda.

Peamised märksõnad, mis kogu arutelu kestel läbi käisid, olid ikka meie traditsioonilised teemad nagu “hüljes”, “kormoran” ja “püügivõimalused”. Mina püüdsin täpsustada, mis asi on rannakalandus. Meil ei ole õiguslikult päris täpselt terminit sõnastatud ja see on ka tegelikult üks probleemide põhjus. Rannakalandus on saanud Euroopa toetust, aga samal ajal kalandusele kui sektorile tulid toetused ammu – suured rahad on liikunud tööstuslikele tegijatele.

Minu ülesandeks oli seltskond kaasa mõtlema panna. Et teema on väga lai, kippus meil ajast puudu tulema, kuid eeldusi rannapüügiks saime siiski kirja ligi 20 punkti. Olgu siinkohal mõned ka välja toodud: mere olemasolu ja merele saamise võimalus, mere tootlikkus, mere ökosüsteemi tootlikkus.

Selgus, et rannakalurite jaoks oluliste kalade – räim, haug, siig – toitumisahelad on pehmelt öelda häiritud, meri ei tooda nii palju kala tagasi, kui oleks võimalik. Millegipärast ei ole meie rannalähedased koelmud enam tootlikud, on reostunud, täis kasvanud. Ei ole sellised, nagu olid aastakümneid tagasi.

Käsitlesime ka pidureid, mis kalurite elu pärsivad. Kusagile päris kõrgele on jõudnud arusaam, et rannakalureid on nii vähe, et selle teemaga ei tasu enam üldse tegeleda. Muidugi on kalureid vähe, aga see on tagajärg, mida tuleks analüüsida ja leida vastused küsimusele, miks see nii on. Meil on ju meri, kalad, paadid ja sadamad ning tegijaidki on.”

Tiiu Kupp, Saarte Kalanduse tegevjuht: “Mõntus korraldatud ümarlaud oli väga tänuväärne üritus ning kõigepealt tahan kiita kõiki, kes selle korraldasid. Mina andsin kokkutulnuile ülevaate erinevatest toetusvõimalustest. Peab ütlema, et toetuste saamine sõltub paljuski rannakalurite enda aktiivsusest. Kes on ise huvi tundnud, need on hästi informeeritud.

On väga tublisid kalureid, kelle esitatud projektitaotlused on heaks kiidetud ja elluviimisel. Kahjuks tunneb osa, et EKF meetme määruse tingimused on liiga keerulised, “paberimäärimine” tülikas vms. Meie projektitaotluste koolitusel käis üle 50 inimese ja nõustamisel ligi 60 inimest, kuid kõik neist ei ole projekti veel paberile pannud. Seega loodame, et projektitaotlusi tuleb veel.

Seoses töömahu suurenemisega oleme suurendanud ka oma koosseisu ühe osalise tööajaga töötaja võrra ning loodame, et saame seeläbi paremini toetusvõimalusi tutvustada ja veelgi enam abistada rannakalureid projektide kirjutamisel.

Peamised probleemid rannakalanduses on kala vähesus, hülged ja kormoranid, vargused püünisest ja rüüstamised ning liigne bürokraatia, samuti varane Liivi lahe räimepüügikeeld kastmõrraga, mis takistas ka teiste kalaliikide väljapüüki. 2011. aastal loodame jagada Liivi lahe püügikvoodi vastavalt püügivahendite arvule Saare ja Pärnu maakonna kutseliste kalurite vahel.

Mis puutub aga rannakaluri definitsiooni, siis võib vahest öelda, et kala vähesuse tõttu ei ole peaaegu enam võimalik spetsialiseeruda ainult rannakaluriks, ning seetõttu ei ole seda mõistet ka täpselt defineeritud.”

Kaupo Vipp, Torgu vallavolikogu liige: “Ümarlauast jäi kõlama positiivne tõdemus, et olukord siiski lootusetu ei ole. Torgu vallas on koostatud arengukava ja seal on päris palju tähelepanu pööratud rannakalandusele – alates sadamast ja lõpetades lautrikohtadega. Leiti ka, et vald peaks asja rohkem käsile võtma, ja kolmandaks tuleks tegeleda turustamise korraldamisega.

On oluline, et kohapeal tekkinud probleemid jõuaksid vallamajja – et vallavõimud ja kohalikud rannakalurid saaksid kokku istuda ja teemat arutada. Ometi tuleb tunnistada, et meelehärmi valmistab riikliku regulatsiooni probleem, alates sellest, et Eesti riigis ei ole defineeritud sellist asja nagu “rannakalur”, kuigi me räägime traditsioonilisest kalapüügist, rannakalurite ja rannakülade elust.

See kõik kõlab väga ilusti ja võtab lausa pisara silma, olgu siis teatrietendustes ja lauludes või turismiatraktsioonides, aga tegelikult ju keegi ei tea, mis asi see rannakalur on. Kas see on inimene, kes käib traaliga pikalt ära, või mees, kes igal õhtul koju tuleb, või on ta hoopis see, kes paneb rannas igal õhtul võrku?

Sisuliselt tekitatakse olukord, kus rannakalur on võrdsustatud kalandusettevõtjaga ja talle pannakse kummalisi piiranguid. Leppisime kokku, et järgmine kord kohtume hiljemalt tuleva aasta merepäevadel.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 76 korda, sh täna 1)