Kassipüüdmise kast elab riigikorrad üle (4)

Kassipüüdmise kast elab riigikorrad üle

 

Kindlasti on inimesed juba aegade hämarusest alates, kui kass ja koer kodustati, saanud tunda rõõmu ja imetlust nende arukusest, ilust ja osavusest. Kõrvuti kõige positiivsega tekitavad meie lemmikloomad aga ka mõningaid probleeme. Neist on ikka üle saadud ja just inimeste heatahtlikkusele tuginedes.

Hoopis teisiti hakati aga käituma nõukogude ajal ning kahjuks on selline inimeste julmus edasi kandunud ka meie aega. Võrreldes Saare maakonnas toimuvat teiste maakondadega hakkab kohe silma, et me oleme lisaks nõukogude ajal kasutatud julmusele lemmikloomade suhtes pärinud ka tolleaegse terminoloogia, mida meie juhid ei häbene kasutada ka ametlikus väljaandes Kuressaare Sõnumid. Hulkuvatest kassidest ja koertest hakati rääkima alles nõukogude ajal ning siis sai ka alguse nende kinnipüüdmine ja hävitamine.

Alustaksin nõukogude ajal toimunu lahti kirjutamist kunagise Kingissepa rajooni peaveterinaararsti Lembit Tegova kõneldust sellest, kuidas “hulkuvate kasside ja koerte” käsi käis nõukogude korra viljastavates tingimustes – see tähendab, kuidas lemmikloomi tollal püüti ja hävitati. Võrdluseks püüan kirjeldada ka oma silmaga nähtut ja läbielatut taasiseseisvunud Eestis ja ikka meie armsas Kuressaares, mis, tõsi küll, aastakümneid kandis Kingissepa nime. Aga asi pole üksnes nimes, vaid hoopis kaalukamas, s.o meie moraalis ja väärtushinnangutes, ning muutused neis ei ole niisama lihtsad kui linna nimevahetus.

Lembit Tegova rääkis, et tema pidi “hulkuvate” kasside ja koerte kinnipüüdmise aktsioonidest osa võtma sellepärast, et see tugines parteikomiteest antud korraldusele. Selgituseks ütles Lembit, et kõike seda, mis parteist lähtus, tuli pidada kui aegade algusest alates ette nähtuks. Nii tuli siis Lembitulgi osaleda selles, mis talle kui isiksusele ja ametile, mida ta oma paremat äratundmist mööda tahtis pidada, küll omane ei olnud.
Lemmikloomade püüdmise võis vallandada kaebus või plaaniline luuretegevus, sest juhtidele ülalpool meeldis see, et allpool ka ise initsiatiivi üles näidati. Kuidas see värk siis praktiliselt käis?

Luuret teostasid väiksemad sellid, s.o töötajad kommunaalettevõtete kombinaadist. Nende luureandmed pidid ilmtingimata sisaldama märgatud loomade liiki ja arvukust, asukohta ja teadet selle kohta, kas pererahvas on kodus või ei ole. Eelistati muidugi kohta ja aega, kus oli kõige väiksem tõenäosus loomaomanikega kokkusattumiseks, st võimalikuks konfliktiks nendega.

Kasside püüdmisel kasutati kommunaalettevõtete kombinaadis valmistatud lihtsa, kuid ülitugeva konstruktsiooniga puukasti, mille luuk sulgus automaatselt kohe, kui loom oli kasti sisenenud. Minu küsimuse peale, et miks selle kasti konstruktsioon pidi siis just üliväga tugev olema, kuna on üldteada, et kass on oma füüsiliselt jõult kogu oma osavuse ja imetlusväärse ruumi-tasakaalutaju juures härjast ju ikka kordi nõrgem, vastas Lembit, et ülitugev pidi see kast olema juhuks, kui looma peremees toimuvale ikkagi peale satub.

Kui kast nõrgem oleks olnud, saanuks selle vihahoos kergesti lõhkuda. Küsisin siis, et kas vahelejäämisi ka oli. Lembit ütles, et paar korda nende aastate jooksul ikka oli, kuid kast jäi terveks. Teadsin kinnitada, et see kast on praegugi töökorras ja vaatamata pingutustele ei õnnestunud mul seda purustada. See minu väide üllatas muidugi ka Lembitut ning ma rääkisin siis alles eelmisel päeval oma koduaia ääres palgivirna kõrvalt leitud ilmatuma suurest kastist ja oma kassist, kelle ma sealt seest välja aitasin.

Lugejale pean kohe täpsustuseks ütlema, et lugu minu kassiga juhtus spaa Georg Ots käikuandmise aasta suvel. Seoses oma kassi leidmisega sellest kastist olin muidugi maruvihane ja tegin seetõttu mitu viga järjest. Esiteks kulutasin ma kasti purustamise eesmärgil asjatult oma jõudu ja teiseks tormasin Georg Otsa seina ääres seisva mikrobussi juurde ilma kaikata, millega olin edutult üritanud seda neetud kasti purustada.

Kolmas viga oli see, et ruttasin tuppa helistama, kui olin veendunud, et mikrobussis on hoopis kaks tumma tulnukat, kes minu valjuhäälsete küsimuste peale silmagi ei pilgutanud ja vahtisid tardunud ilmel ilmselt kauges kosmoses olevasse musta auku või oma ülemuste, s.o linnajuhtide otsa, kellest ma aga kedagi ei näinud. Võib-olla olid need ülemused tavainimese jaoks end nähtamatuks teinud?

Ma ei tea, kuid arvan kindlalt, et need kaks tulnukat omapäid ka ei toimetanud. Minu neljas viga oli see, et ma seda kasti kui väärtuslikku asitõendit tuppa helistama minnes kaasa ei võtnud. Toast tagasi õue tulles märkasin, et see neetud kast mu värava kõrvalt ja kaks tulnukat Georg Otsa seina äärest on kadunud.

Lugejale pean selguse huvides edasi andma veel mõndagi Lembit Tegova jutustatust. Minu arvamus oli Lembitu juttu kuuldes, et kassi kinnipüüdmine niisuguse rohmaka puukastiga nõuab inimeselt tohutult kannatlikku meelt ja palju aega. Lembit kummutas sellise arvamuse otsekohe. Tema sõnul kassid otse võistlesid omavahel, kes enne kasti jõuab.

Seesuguse ja küllaltki eripärase sotsialistliku võistluse tingis asjaolu, et oma ala hästi tundvad spetsialistid olid sinna kasti paigutanud hästi lõhnava hõrgutise, mida iga kass, kes seda sõi, oleks veel uneski jälle söönud, kui ta vaid elama oleks jäänud. Minu kass ellu ei jäänud.

Sel päeval, kui see juhtus, ei paistnud tal midagi viga olevat, ent järgmise päeva hommikul leidsin ta murul küljeli lamavat ja krampides tõmblevat. Haarasin kassi sülle ja kiirustasin otsekohe loomakliiniku poole. Veterinaararst Lea Hiiuväin vaatas looma põhjalikult üle ja teatas mulle, et see kass on rotimürki saanud, tema vereloomeorganid on täielikult hävinud ja selle kassi elu pole enam võimalik päästa.

Palusin arsti teha kassile surmav süst, et loomakese kannatusi ja piinu lühendada. Eutanaasiaks ei saa aga nimetada etteplaanitavat ja salakaebusele tuginevat lemmiklooma turvakodusse toimetamist ja hukkamist. Aga ometi otsitakse Kuressaare Sõnumites sellist koostööpartnerit Kuressaare linnavalitsusele, kes moodustaks mittetulundusühingu, mille ülesandeks oleks vastavalt väljakutsetele (s.o kaebustele) hulkuvad kassid ja koerad kinni püüda, turvakodusse toimetada ja vajadusel valmis olla eutanaasia korraldamiseks neile.

Niisuguse etteplaanitud julmuse vastu on välja astunud Eesti loomakaitse selts ja paljud lemmikloomasõbrad (olgu või anonüümseltki). 26. juuli Õhtulehes muretseb ühe mitme maakonna lemmikloomade turvakodusid ühendava mittetulundusühingu juht, et turvakodudesse sattunud või sattuvaid kodutuid, st inimliku hoolitsuseta jäänud lemmikloomi võib edaspidi ka mandril oodata kurb saatus, kuna annetusi on jäänud kolmandiku võrra vähemaks.

Pangem tähele – ka seal on jutt kodutuks jäänud lemmikloomadest nagu tsiviliseeritud inimestele kohane. Meil Kuressaares räägitakse aga nagu õndsal nõukogude ajalgi hulkuvatest kassidest ja koertest, kellel kõigil võib olla kodu ja hoolitsus, kuid kes on jäänud jalgu upsakust nii täis olevale inimesele, et ta ei mahu iseenesesse enam muidu ära, kui peab süütule loomale ja selle peremehele kurja tegema.

Ja linnajuhid peaksid selle asemel, et toetuda loomavihkajate kaebustele ja nende alusel meie lemmikloomi armutult surma saata, siiski hoolikalt kontrollima iga kaebust ning pahatahtlikkuse ilmnemisel laskma alusetu kaebuse esitajat trahvida kogu seaduses ettenähtud rangusega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 146 korda, sh täna 1)