Kõne Iffile: Täna räägime Väinamere uisust ja natuke merel käimise võludest ka

Kõne Iffile: Täna räägime Väinamere uisust ja natuke merel käimise võludest ka

 

Olen selle Muhu või Väinamere uisu ehitamisele algusest peale kaasa elanud, sest see on minu arvates üks vahva ja väärt ettevõtmine. Mida ma siis kõrvaltvaatajana näinud olen? Kõigepealt oli Koguva sadamas hunnik palke, mis olid talvel metsast maha võetud. See oli esimene mulje. Järgmine pilt sadamas oli selline, et platsi raamistuseks oli kohale toodud neli betoonplokki, millest ma sain aru, et midagi hakatakse ehitama. Veidi hiljem tekkisid Koguva küla vahele sildid viitadega, kus on kirjas ka “uisukoda” ja “uisusaun” ja “uisumuuseum”.

Kui uisukoda ehitama hakati, paistis alguses selline sõrestikule peale tõmmatud kile – see on igavene suur ehitus! Enne kui koda püsti sai, paigaldati sinna laeva meenutav kumer palk, millel augud sees. Need olid puuritud augud ning igasse neist oli löödud puust punn ja puust punni peale kirjutatud kellegi nimi.

Selgus, et see on selline vabatahtlike annetuste korjamise meetod. Kõrval ripub igavene kena puust kast, libistad sinna 100 krooni sisse ja saadki sinna palgi sisse oma puupunni lüüa ja oma nime peale kirjutada. Mina sain oma nime ka sinna, me käisime seal lastega ja lapselapsega. Aga kui ma esimest korda kuulsin sellest, et Muhu uisku hakatakse ehitama, siis minu meeled heldisid sellest väga ning tegin juba möödunud sügisel nendele ülekande.

Mulle väga meeldivad need väikesed omaalgatuslikud asjad, ja nende toetamine on väga teretulnud. Oleks tore, kui neil, kes soovivad seda uisku täispurjeis liuglemas näha, tuleks ka ehitamise toetamiseks kroon taskust välja. Nüüd on see uisukoda katuse all ja kui ma seal viimati kaks päeva järjest käisin, oli emapuu paika pandud. See uisk tuleb 17 meetrit pikk ja see on ikka päris suur laev.

Eri päevadel on seal eri hulk inimesi tööl. Pidi olema 2300 töötundi, et see laev valmis saaks. Mina kujutasin ette, et see laev on väiksem, aga see on uhke laev ja ilmselt tänapäeva tingimusi arvestades on sinna ikka mootor ka peale planeeritud. Kui on tuulevaikne ilm, on parem mootoriga sõita. Ma usun, et sellest tuleb viimaste aastate või isegi aastakümnete suursündmus Muhus, see on tõeliselt suur asi.

Iseenesest ei ole aluse nimi “uisk” mitte sellepärast, et sellega uisutada saaks, vaid see on tulnud sõnast “huis”, mis tähendab ussi, ja nimi on tulnud sellest, et ta on väle rannaäärne purjekas. Ajaloost on teada, et Muhu uisk on sõitnud nii üle Suure kui ka Väikse väina, temaga on juhtunud õnnetusi – Orissaares on lausa mälestustahvel neile, kes 150 aastat tagasi põhja läksid. Uisuga viidi üle loomi ja inimesi. Kui mu mälu ei peta, siis uisk seilas veel 20-ndatel aastatel.

Mina olen selles mõttes merelkäija-tüüp, et minust kangetes tormides võitlejat ei ole. Kui oleks, siis ilmselt saanuks minust meremees. Mulle meeldib aerupaadiga merel olla, sõuda-sõuda-sõuda… Mõnikord läheb see sõudmine merel nii pikaks, et 5–6 tundi oled ära.

See on erakordselt rahustav tegevus, pealegi on ta füüsisele kasulik. Paadiga sõudes mõtled kuidagi muudele asjadele, jälgid loodust, mis ümberringi on. Nii palju ma seda merd armastan ikka küll. Ja ma loodan, et kui see uisk kord valmis saab, võtavad nad mind ka korra sõitma.

Kõik, keda Väinamere või Muhu uisu valmis saamine huvitab, võiksid pilgu heita Väinamere uisu kodulehele www.uisk.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 53 korda, sh täna 1)