Kullaterad? Kullaterad… Kullaterad! (1)

Kullaterad? Kullaterad… Kullaterad!

 

“Tere, tere”, “Rõõm jälle kohtuda!”, “No näete, jälle on aastakene läinud!”, “Halloo! Tere, tütarlapsed!”. Sigin-sagin, ülemeelikud tervitushüüded ja siiras rõõm taaskohtumisest valitseb selles “tütarlaste” seltskonnas, kes said möödunud nädalal kokku Väike-Maarja õppekeskuses.

Need “tütarlapsed”, kelle vanus algab umbes 65. eluaastast ja veel hulk aastaid otsa, on staažikad rahvatantsujuhid üle vabariigi, kes kogunevad oma traditsioonilisele suvisele kokkutulekule. Need on Kullaterad – Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi (ERRS) staažikate rahvatantsujuhtide klubi Kullaterad liikmed.

Kokku saame kaks korda aastas: igal kolmekuningapäeval Tallinnas, et öelda koos algavale aastale tere tulemast, ja suviti 2–3 päevasel kokkutulekul mõnes Eestimaa kaunis paigas. Sel aastal siis Väike-Maarjas, möödunud aastal Põltsamaal. Tuleval suvel on plaanis osa võtta viikingite päevadest Gotlandil.

See on fantastiline seltskond. Eluaastaid on meil ju üksjagu. Vahel tuleb mõni kepile toetudes, teine pisut vaevaliselt liikudes, aga selg on kõigil sirge, silmad säramas ja naeratus huulil. Ja mis on peamine – haigustest ja vaevustest ei räägita. Neid nagu pole meie jaoks olemaski.

Millest siis räägitakse? Osa “tütarlapsi” töötab veel rühmadega, mõni koguni kahe-kolme tantsurühmaga. Räägitakse oma rühmade tööst, kohalikest tantsupidudest, tantsuetendustest, tänapäeva tantsudest jne. Sageli kaldutakse ka nostalgiasse, tuletatakse meelde neid, keda enam ei ole, neid, kelle juhendamisel sai ükskord ise toredaid üritusi tehtud. Olnu on ikka ülivõrdes ilus, muresid nagu ei olnukski.

Siiski on põhjust ka muretsemiseks ning murelikuks teeb noorte ja staažikate juhtide läbisaamine ja koostöö. Noored krapsakad, teoreetiliselt targad juhid ja staažikad, suure praktilise kogemusega tantsujuhid ei taha tantsuväljakul juhtimispuldi taha koos mahtuda. Mida suurem linn või maakond, seda teravam on olukord. Miks ometi? Seda on arutatud nii ja naa, noored-vanad koos ja eraldi, õiget lahendust pole siiani leitud. Ehk toovad selle lahenduse kaine mõistus ja aeg.

Saare maakonnas õnneks seda probleemi ei ole. Julgen meie kullaterade nimel, kätt südamele pannes, kinnitada, et oleme koos läbi viinud palju ilusaid üritusi. Tunneme end meie noorte juhtide kõrval hästi, tunneme, et oleme austatud ja armastatud.

Meie arvamust on küsitud ja arvestatud, meie märkusi ja kommentaare pole pahaks pandud. Oleme igasugustele rahvatantsuüritustele kutsutud ja oodatud. Meie tähtpäevi ei unustata ja kohtudes jagub kallistusi kuhjaga.
Kui kokkutulekul olin juhtide ümarlaual aru andnud olukorrast meie maakonnas, olid kõik veidi aega vagusi ja lõpuks tehti järeldus: “No jah, sellist õnne pole igal pool, aga teil see ju meretagune asi!” Jah, meil on tõesti see “meretagune asi”.

Annika Iin
staažikas tantsujuht Kullateradest

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 81 korda, sh täna 1)