Sajandi sündmus piimatootmises: segasööda kasutuselevõtt (2)

Lüpsilehmade söötmine täisratsioonilise segasöödaga, mida hakati tegema kümme aastat tagasi, on viimase sajandi lõikes Eestis kõige enam piimatoodangu kasvu mõjutanud uuendus.

“See muutis ikka sada protsenti meie teadmisi,” lausus Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi professor Olav Kärt. Viimase kümne aastaga on karjade keskmine väljalüps tõusnud 4000 kilolt 7500 kilole. Muljet avaldava arenguhüppe taga on tõuaretuse ja pidamistingimuste paranemise kõrval kõige olulisem roll just täisratsioonilisel segasöödal.

“Karjanaise subjektiivsus on kadunud,” märkis Olav Kärt, kelle hinnangul saab täisratsioonilist segasööta 75% Eesti piimalehmadest. Järelveetavate söödasegistitega valmistatavasse täisratsioonilisse segasööta segatakse kore-, jõu-, proteiin-, vitamiin- ja mineraalsöödad ning tihtipeale lisatakse mitmesuguseid söödalisandeid, näiteks taimseid või loomseid rasvu, propüleenglükooli, pärmi eluskultuuri, soodat ja soola.

Kõige sobivam on uut söötmistehnoloogiat kasutada vabapidamisega lautades. Vanades lautades eeldab see lehmade grupeerimist, ent lehmade sage ümberpaigutamine võib tekitada neil stressi.
Saaremaa piimatootjatest tõstab professor Kärt esile Kõljala ühistu juhti Tõnu Posti ja Kärla farmi juhti Ülar Tänakut, kes on uut söödatehnoloogiat juurutanud maaülikooli teadlaste programmide alusel ja teadlastega tihedalt nõu pidades.

Eriti tõstis Kärt esile iseõppija Ülar Tänakut. “Sellest poisist on mul eriti hea meel, “ kiitis professor, keda on hämmastanud mehhanisaatoriharidusega ja alguses üsna kehvakeste teadmistega Tänaku sirgumine kõrgel tasemal loomakasvatajaks. “Noor poiss ja mehhanisaator, aga asja ajab ikka väga arukalt. Minu jaoks on ta üks kõige tõsisem Saaremaa mees,” tähendas loomakasvatusteadlane, lisades, et Tõnu Posti kui veterinaari puhul on kõrge tase arusaadav.

Saaremaa tootjatel veel arenguruumi on

Ülar Tänaku sõnul on Kärla farmi produktiivsus pärast uue söödatehnoloogia kasutuselevõttu aina üles läinud. “Esimene aasta, kui ma selle kasutusele võtsin, sai toodangut tõstetud kohe tonn lehma kohta,” rääkis loomakasvataja, kelle sõnul on Kärla ühistu lüpsinäitajad aasta aastalt paranenud ja tõusnud nelja-viie tuhande juurest üheksa tuhande peale.

Tänaku hinnangul on paljudel Saaremaa tootjatel söötmine paigast ära. Õppepäevadel ennast harimas ja uusi nõuandeid saamas käivad vähesed, ent uute teadmisteta ei saagi midagi väga hästi õnnestuda. “Kindlasti on algus raske ja see nõuab ka raha, aga kuskilt peab seda toodangut tõstma hakkama,” sõnas Tänak.

Tänaku sõnul kasutavad paljud Saaremaa tootjad küll segasööta, kuid teadlaste koostatud programmide asemel üritatakse sageli omaenese tarkusega hakkama saada ning tulemus jääb suhteliselt kesiseks. Olav Kärdi sõnul on täisratsioonilise segasööda mõte, et loom saaks ühe suutäiega kõik vajalikud ained võrdses osas kätte. Vales vahekorras sööda andmine on lubamatu, sellisel juhul puudub loomal ka valikuvõimalust loobuda näiteks mõnest ebakvaliteetsest komponendist, mis ta üksikuna ette antuna jätaks söömata.

Uus suund – loomade eluea pikendamine

“Maailmas enam piimatoodangu suurenemise peale ei rõhuta, näib, et praegu on see lagi käes,” sõnas Olav Kert. “Tähtsam kui piimatoodang, on looma tervisenäitajad ja nendega seonduv. Teaduse mõttes on see kõige kuumem teema,” lisas ta.

Tõsiasi on see, et toodangunäitajate poolest viimase piirini forsseeritud loomad püsivad karjas vaid 2–3 aastat. Suure geneetilise piimaannivõimega lehmad lüpsavad märkimisväärse koguse piima kehavarude arvelt. Hea piimalehm lüpsab laktatsiooni algul kehavarude arvelt kuni 1000 kilogrammi piima ja kaotab kehakaalust kuni 150 kg. Piimatoodangu tõus vähendab viljakust: paarikümne aasta jooksul on lehmade tiinestumus esimesest seemendusest vähenenud keskmiselt üks protsent aastas.

60–70 kg piima päevas lüpsva looma organism peab kogu talle sisse antava söödakoguse ümber töötama. “Kõik need silod ja söödad lagunevad hapeteks ja muudetakse maksas glükoosiks, piimarasvaks, piimavalguks jne. See on ju tohutu koormus,” rääkis Kärt. Teadlane selgitas, et looma organid ei pea sedavõrd suurele koormusele vastu, mistõttu on lüpsilehm pärast 2–3 laktatsiooni kadunud. “Looma maks on nii suure koorma all, et kui mingi vääratus tuleb – suutäis hallitanud sööta või silo, siis on loom kohe lõppenud.” Seetõttu võiks näiteks uurida, kuidas suurendada maksa võimet happeid töödelda.

Praegu on teadlased pannud põhirõhku selliste geneetiliste markerite otsimisele, mille kaudu on võimalik ära tunda tõupulli, kelle järglased on hästi terved ja püsivad kaua karjas. Seni sääraseid markereid leitud veel ei ole. “Mida kauem loom karjas püsib, seda parem. Kui seada eesmärgiks, et lehm lüpsaks viis laktatsiooniperioodi, oleks see juba suur samm edasi,” ütles Kärt. Piimatoodang võib küll pisut langeda, kuid aretustööga on võimalik seda langust siiski mõningal määral tasandada. Samas pole vaja enam nii palju noorkarja peale kasvatada.

Ülar Tänaku sõnul oleks lüpsikarja eluea pikendamine kasulik nii piimatoodangust saadavale sissetulekule kui ka vähendaks kulusid karja taastootmisele. “Saan müüa oma noorloomad teistele ja nende eest makstakse ka päris head hinda. Sealt tuleks veel täiendav tulu juurde,” osutas Tänak.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 79 korda, sh täna 1)