Nuudi Inna – kiire pööruga muhu nänn

Nuudi Inna – kiire pööruga muhu nänn

HELGED MÄLESTUSED: Pioneerijuhi ajast on Innal helged mälestused, sest lastele laagrite korraldamine talle meeldis hirmsasti.
Foto: Erakogu

Muhu Soonda küla Nuudi Innast, õige nimega Inna Sooäär, võiks kirjutada raamatu. Nii palju põnevaid seiku ja toredaid ettevõtmisi on tema elus olnud. Ja viletsamaid aegu ikka ka, kuid optimistliku ja ettevõtliku inimesena on Nuudi Inna neist ikka välja tulnud. “Sa võid mo kohta nänn küll ütelda,” arvab Inna, kui täpsustan Muhu naiste staatust. Ja ehkki Inna lubab meeles pidada, et räägib seekord kirjakeeles, on tema jutt mõnusalt muhumurdeline, ütlemised mahlakad ning juhtumised uskumatud.

Inna on sündinud Vanamõisa külas Jüri peres. “Peremees oli Jüri ja sellest tuli ka meie perekonnanimi Jürjestaust,” alustab ta ja täpsustab, et Jürjestaust pidada tulema sellest, et vigases saksa keeles olla tähendatud “Jüril on oma maja” – “Jüri est Haus”. Inna arvab, et sellist nime annab välja mõelda. Ning tunnistab, et ega ta oma nimega rahul pole ka olnd ning tahtnudki juba sellepärast abielluda.

“Aga ega see Sooäär ka parem pole!” naerab ta ja pajatab loo, kuidas ta 1988. aastal “Baskini ja tema naisega Pariisis käis” ning kuidas kõik teised olid vene nimedega ning tema nimi kirjutati “Soojaar”. “Noh Jaer oleks pidanud olema, mitte Jaar,” arutleb ta.

Inna räägibki vahepeal oma Pariisis käigu loo ära. “1988. aastal polnud seal keegi õieti käind ja pärast oli nii hea kuulata, kuidas Baskin valetas. Ta pole rääkind õigust, kui rääkis, mitmes teatris ta käis – noh, ühes Comedie-teatris ta oli, aga siis jäi haigeks ning kolm päeva pole kuskile saand. Pärast ta naine rääkis kokkutulekul, et oli saanud prantsuse haiguse, et sai kopsupõletiku,” meenutab Inna üht seika oma elust.

Tegelikult käib selle “Baskini ja ta naisega Pariisis käigu” juurde veel meenutus sellest, kuidas Inna käis Baskini naisega tolle kübarale sattunud plekkide kõrvaldamiseks puhastusvahendit ostmas. Baskini naine oli rääkinud ainult vene keelt ja Inna siis tönkas inglise keelt. “Käte abiga,” täpsustab ta.

Aga Pariisi sattus ta preemiareisiga, kuna oli olnud mitu aastat Muhu kooli juures korraldatud vabariikliku haridustöötajate suvelaagri tegemise juures – kasvataja, pioneerijuhi ja juhatajana. “Sa mõtle, üks pisike Muhu kooliõpetaja saab selle eest Pariisi,” paneb Innat tookordne reis siiamaani heldima.

Tagasi tulles lapsepõlve juurde, räägib Inna kõigepealt oma emast, Alviine Jürjestaustist, kellelt praegu kogu pere pidi “välja pressima”, et ta elaks vähemalt 100-aastaseks. “No ta saab nüüd 98,” märgib Inna. Ema elab praegu venna juures, Inna sünnikodus.

Inna isa lasid venelased metsatööl maha 1944. aastal. Inna oli siis 9-kuune, vend 2-aastane. “Ta oli ikka armeesse võetud, aga seal Kuivastu rannakaitse patareis suunati nad Saaremaale metsatööle. Seal tuli üks grupp sõjaväelasi ja lasid talle kuuli kõhtu. Olid purjus ja tahtsid metsavahilt õlut saada, aga see pole annud ning mu isa oli kangesti sõbralik ja hakkas seletama, et kuulge, minge minema siit, aga need kohe, et ah sa ka ei anna medele, ning kohe kuul kõhtu,” teab Inna. Isa viidi hobusereega ka Kuressaarde, kuid isegi operatsioon ei aidanud ning ema jäigi üksi kahe pisikese lapsega.

“Vennaga oleme eluaeg kakelnud ja siiamaani ütleb vend mulle nõnna, et ma nii kaua su kallal ikka oli, kut nutma hakkasid. Ma olin kohe selline pirikott, aga ta ju kiusas mind ning ma tahtsi ka ikka kange olla,” naerab Inna, kes oli pisikesest peast enda arvates üks “pahandusetopp” ka. “Ei, emal polnud meitega kerge,” usub ta.

Aga kange oli Inna küll, sest mäletab, et hakkas 6-aastaselt lehma lüpsma. “Ema oli 17 aastat kolhoosi lehmalüpsja ja üks lehm Nelgi oli selline madal, kellele sai teeklaasi alla panna, ja siis ma kahe käega kõigest jõust pingutasin. Teeklaasi sain piima täis ja rüüpasin kohe ära ka!”

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Telli leht siit

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 187 korda, sh täna 1)