Kui me kunstnik Eerik Haamerile tamme loitsisime

Kui me kunstnik Eerik Haamerile tamme loitsisime

TAMME JUURES: Hetk Eerik Haamerile tamme loitsimiselt.
Foto: Erakogu

Oli lämbe 15. august. Loode tammiku parkimisplatsile kogunes Saaremaa raamatuklubilasi ja nende mõttekaaslasi. Olime kogunenud selleks, et loitsida tammepuu kunstnik Eerik Haamerile (1908–1994). Mõtte autor oli Leo Filippov.

Paarsada meetrit parklast ootas tee vasakus servas ligi 300-aastane tammepuu. Rahvas suundus selle juurde. Me kõik arvasime, et leitud tamm on loitsimiseks sobiv. Leo Filippov rääkis, et tammed on alati olnud meie looduses puud, mida eriti armastatakse nende tugevuse pärast. Eestis on mitmeid põliseid tammi, mille ümbermõõt ületab 7–8 meetrit.

Haamerile valitud tamme ümbermõõt on 2,4 meetrit ja kõrgus 13,6 meetrit. Väga väärikas puu! Nagu rõhutaks seda, et Eerik Haamer oli tammena tugev inimene. Jah, seda kinnitasid ka tema tütre Liina Haamer Walleri ja poja Joeli mälestused isast selle tamme juures. Need olid hellad mälestused. Oli ju ka kunstnik suur looduseinimene, kes eriti armastas merd ja puid. Need läbivad kunstniku loomingut, aga kesksel kohal on ikkagi inimene, kellena Eerik Haamer ise oli suur.

Kui tamme juures süüdati küünlad, tundus, et kunstniku vaim ise lehvib siin Loode tammikus. Nii lähedaseks muutus meile minevik. Öeldakse, et inimene, kes on elus istutanud ühegi puu, pole asjatult elanud. Ja tuleb nentida, et kohalolijad-loitsijad on seda oma elus teinud. Rahvas koondus üheks sõbralikuks ringiks, loitsija Tõnis Kipper luges loitsuteksti, mida kõik kohalolijad kordasid.

“Elus on mõni mees tugev tammena, nagu on olnud kunstnik Eerik Haamer. Ta vaimujõud on jätnud sügava jälje eesti kultuurilukku. Nii me tunneme täna end rahvana kindlamalt. Kuulake, mida tammepuu jutustab! Ta rõõmustab, et inimesed on teda märganud. Kiitus kõikidele märkajatele!Kiitus Eerik Haamerile, tema kunstnikuandele, kiitus tammele! Sirgugu veelgi see latv kõrgustesse, sest ka inimesed püüdlevad kõrguste poole…
Inimkond on kord juba selline, et tema vajab eeskujusid.”

Värelesid küünlaleegid. Ja Lii Pihl rääkis Loode kultuuriloolisest tähendusest. On ju siin viibinud paljud Eestimaa tuntud inimesed, alates Lydia Koidulast, kes pidas siin oma kahe tütre sünnipäeva.
Vaatasin vanikut, mille loitsijad olid asetanud tamme ümber. See sai suureks sümboliks, omamoodi loitsu tähiseks. Vanik oli ligi kolm meetrit pikk. Tuletagem meelde, et Aavikute tammede ümber põimiti koguni ligi 8-meetrine lillevanik. Aga seal tuli ju kaks tamme omavahel ühendada. See oli täpselt 10 aastat tagasi 15. augustil.

Haameri-päeva mahtus aga veel nii toredaid, uudseid mõtteid puudest, mida inimesed kaitsevad, inimestest, kes loodust kaitsevad. Looduseta hinges ei saa me elada ühtegi päeva! Aja möödudes tuleb tamme juurde selle asukohale viitav tähis. Ka on kavas koostada buklet Haameri tammest ja Eerik Haamerist. Seda turistide jaoks.

Nii on Loode tammik saanud jälle rikkamaks. Huvitavamaks. Nii me kirjutamegi saar-laste kultuurilugu. Selle paljutahulisus on väärtus, mis kasvab aastatega.

Elagu Eerik Haameri tamm oma pühalikkuses. Nii kinkis see pühapäev meile ühe elutõe – inimene on oma hingelt loitsija ja ülimatel hetkedel see kaunistab elu.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 149 korda, sh täna 1)