Hoidkem teineteist (2)

Hoidkem teineteist

 

Suvi kallutab end sügise poole, looduses kingivad silmarõõmu üksikud puudel kuldkollaseks tõmbunud lehetupsud, pihlakad köidavad punetavate marjakobaratega, ämblikud koovad härmaniite. Rändlinnud kogunevad parvedesse, et tiivad pikaks teekonnaks tugevaks treenida.

Põldudelt kostub lakkamatut kombainide töösurinat, aiad annavad oma rikkaliku saagi. Õhus, eriti sumedatel õhtutel, hõljub küpsevate õunte ja jumalike valgete flokside lõhna – need on kui valendavad lumepallid hämaruses. Peagi seisame silmitsi lummava täiskuu ja imelise tähistaevaga.

Olen tänavu esmakordselt enamiku suvest veetnud vaikusesse uppuvas maakodus, kus on jätkunud aega lugemiseks, kirjutamiseks, töödeks aias – kevadel mulda pistetud lilleseemned kingivad nüüd palju silmarõõmu. Hea on võtta oma käega sibulat, maitserohelist, kurki ja tomatit võileivale. Seda kõike niinimetatud Tootsi peenralt.

Ühel päeval kutsus naabrinna mind kaunilt remonditud Pärsama kultuurimajja vaatama üht Otepää rahvateatri etendust. Oli meeldiv üllatus, kui pool tundi enne etenduse algust sõitis ettenähtud peatuspaika väikebuss, mis huvilised kohale sõidutas.

Kui hakkasin sõidutasust rääkima, siis selgitati, et Leisi vald kannab sõidukulud, milline liigutav elamus! Ratla külakeskuse postimaja juurde, mille siseseina kaunistavad fotod kõikidest taludest, viib asfalteeritud tee, õhtuti särab tänavavalgustus nagu linnaski. Kiitus tublidele tegijatele!

Loodus on väga targalt seatud. Kevadel valisin harvendatud õunapuuokste põletamiseks tuulevaikse ilma. Päevapoole hakkas siiski puhuma nõrk tuuleõhk, mis suitsu elumajast eemale, niidetud heinapõllule kandis.
Korraga lendas kohale sadakond valvsat “tuletõrjeinspektorit” – varesed. Eks neid ärritas suits ning nii väljendasid targad linnud oma rahulolematust minu teguviisi üle. Õhtuks, kui tuli kustus, lõpetasid ka sulelised oma tööpäeva ja saabus vaikus. Suvekodu aida seina äärde meisterdasid sipelgad endale pesa.

Algul imetlesin nende askeldamisi, siis aga hakkasid mind häirima sipelgate hammustused ja mõistsin, et ühel pinnal me üheskoos hästi elama ei sobi. Päiksesooja veega taimi kastes valasin ka neile möödaminnes mõned korrad kastekannust vett pesasse, andku looduskaitsjad mulle andeks! Nii tegin paaril päeval, lootes, et putukad ehitavad endale mujale ajutise suvekodu.

Suur oli ühel hommikul ehmatus, kui mu uksetrepi madalam aste sipelgatest lausa kubises. Tulid vist mulle vastutasuks kohta kätte näitama – et tuleme ja hõivame su maja! Õnneks kadusid nad sealt sama äkki, kui ilmusidki, ka õuemurul pole neid enam sebimas näha. Nüüd elame rahus ja tehtud vigu enam ei korda.

Ühel ilust õhetaval hommikul, kohvitass käes, õuel istudes, silmasin väravast sisse vaatamas imearmast rebasekutsikat. Silmitsesime teineteist liikumatult, kuni oma rumalusest hakkasin teda kiisutama, ja kohe oli loomake kui maa alla kadunud. Muidugi, temal ju oma uhkus, miks peaks ta lubama end kassiks tembeldada!

Nii on suvi täis vahvaid, mõtlemapanevaid elamusi. Suurimaks rikkuseks pean häid omavahelisi suhteid, seda nii inimeste, loomade kui ka putukatega. Hoidkem teineteist, loodust, isamaad ja meil kõigil on kergem.

Kena taasiseseisvumispäeva!

Isamaa lõõm

Kui isamaa lõõm sul südames,
siis õitsed kui rukkilill,
su üle sinine taevakaar,
seal pilved pehmed kui vill.

Kui isamaa lõõm sul südames,
siis tead, mis mulla hind,
kus rahus puhkavad tuhanded,
nii püha ja õilis ta pind.

Kui isamaa lõõm sul südames,
vikerkaare all Maarjamaad
näed ja end seal pääsulinnuna,
pesa punuma säed.

Kui isamaa lõõm sul südames,
arm vaigistab vaenuväed
ja sinimustvalge lipu all
rahvas ühendab käed.

Kui isamaa lõõm sul südames,
elat’ aastaist kuumad sa
ja voodil viimsel veel hüüad –
Jumal, õnnista Eestimaad!

Almi Tugev
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 77 korda, sh täna 1)