Neljakümne neljas kiri: keegi alati on…

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere!
Istun voodil ja kirjutan Sulle. On õhtu, õues juba pime. Jätsin akna paokile, et õhk veidigi liiguks: kuulen, et keegi naabritest läheb prügi välja viima. Muidu on väljas rahulik ja sees niisamuti. Mul oli pikk, aga hea päev – käisin emaga koos kohvikus, tööl sujus kõik, hiljem jõudsin sõpradega kinnogi. Mõtlen, et see, mida ma praegu tunnen, ongi vaikne õnn, rahulolu oma eluga. Kes otsib, leiab alati asju, millele mõelda rahulolematusega.

Aga kui need asjad end vägisi esiplaanile ei pressi, on siis vaja..? Olla õnnetu..? Sedamaid tuleb mulle meelde noor naine, kellest eile tänaval möödusin. Ilus heledapäine neiu, kõhn keha kerges vihmamantlis. Tähelepanu tõmbas ta liikumine – väga aeglane, jalgu peaaegu et lohistav kõnd. Käed tihedalt rinnal risti. Pilk… Kus olen ma sellist pilku näinud?

Meenus kunagine sõbranna, kes läks peigmehest lahku ja ütles järgmisel päeval: “Tead, ma ei taha enam… Ostsin apteegist tablette. Õhtul…” Tema pilgus polnud sel hetkel mitte midagi. Õnneks selgus, et peas siiski: mõistus tuli koju ja tabletid jäid sinnapaika. Tunne, et kõik on kadunud ja elus pole midagi, mille nimel pingutada, läks mööda. Praeguseks on sellest neiust saanud pereinimene. Näen, et rahulolev. Kas ta üldse mäletab oma toonast lolli mõtet?

Võõras naine, mis mure surub su maadligi? Kas tööl läks midagi tõeliselt viltu? Said kellegi käest vastu päid-jalgu? Või helistas keegi su mobiilile ja see, mis tal öelda, oli halb? Usu, see, mida sa praegu tunned, möödub. Varem või hiljem juhtub midagi ilusat. Ehk pigem varem… Kõige kindlam on võtta telefon ja teha kõne kellelegi, kes hoolib. Keegi ikka alati on.

Kuulsin hiljuti lugu kassipidajast, kellele meeldib oma lemmikuga õues jalutada. Paneb toakiisule rihma kaela ja viib ta välja patseerima. Mitte niivõrd sellepärast, et kass ei saaks koduaias piisavalt liikuda, vaid sellepärast, et looma nägemine mõjub teistele inimestele stressi maandavalt. Ta väidab nägevat, kuidas päevaraskuse all kühmu vajunud inimesed end sirgu ajavad ja naeratavad: mõelda, vahva olekuga kass kõnnib neile poe juures vastu. Korraga ei tundu toidukotid nii rasked…

Seda kassi tahtnuks näidata noorele naisele, kel käed rinnal kramplikult risti ja pilk tühi. Või siis rääkida talle noormehest, keda kohtasin ühte vanasse torni ronides. Torni kivitrepid olid kõrged ja kitsad, tuhandete jalgade poolt ebatasaseks kulutatud. Seisatasin mitu korda, enne kui julgesin teed jätkata. Kinni hoida sai vaid ühest käsipuust, mis ka eriti kindel ei tundunud.

Lõpuks jõudsin üles. Läks mõni minut ja sama teed tuli keegi noormees, kiire kindla sammuga. Naeratas tervituseks, vaatas ringi, pildistas ja seadis end minekule. Alles siis märkasin, täiesti kogemata, et ta käib proteesiga. Mitte midagi ta olekus ja kerges kõnnis ei lasknud seda varem aimata. Ning m i n a olin end üles jõudes õnnitlenud katsumuse ületamise puhul! Järsku tundus see nii lihtne, et polnuks mõtet mainidagi!

Loodan, et Sinul läheb hästi. Ja et selle noore naise jaoks oli järgmise nurga taga ilus üllatus, mis elustas väsinud pilgu.

Jääme kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)