Poollooduslike rohumaade heinal napib kasutusvõimalusi (6)

Poollooduslike rohumaade heinal napib kasutusvõimalusi

MAAHOOLDAJA JÜRI KOPPEL: Oma kaherattalise väiketraktoriga Võrsna puisniidult heina niitmas.
Foto: Erakogu

Kuigi hooldatavate poollooduslike rohumaade pindala on viimastel aastakümnetel Eestis oluliselt kasvanud, puudub paljudes piirkondades sealt koristatava heina kasutusvõimalus.

Eriti märkimisväärne on see probleem Natura aladel, kus loodushoiu tõttu on sätestatud niitmine alles juuli keskpaigast alates, mil kvaliteetset sööda-heina niitudelt enam ei saa, ütles Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur Katrin Heinsoo.

Heinsoo toob näite Alam-Pedja looduskaitseala lähistelt Altnurga külast Tallinn–Tartu maantee äärest, kus 3–4 aastat vanad heinapallid on lammi-niidu veerde tassitud ega huvita enam kedagi. “See on natuke ebamoraalne maksta inimestele töö eest, millel mitte mingisugust majanduslikku tulukust ei ole,” osutas Heinsoo. “Ma saan aru, et bioloogilise mitmekesisuse väärtus on äärmiselt oluline, aga sellele produktile peaks ikka mingi rakenduse ka leidma,” märkis teadlane.

Reeglina on inimestele meeltmööda, kui nende tööst tulu tõuseb, kuid niitusid hooldades tunnevad nad end Katrin Heinsoo sõnul sageli üsna jaburalt – kellele ja milleks? Sama meelt on keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Tatjana Faust, kelle sõnul käib Saaremaa poollooduslikel rohumaadel lihtsalt niitmine niitmise pärast, sest heina pole panna kuhugi.

Loomakasvatajad saavad oma loomade talvevaru kultuurheinamaadelt kätte ning poollooduslike rohumaade vähemväärtuslikku heina nad ei vaja. Sageli on ka heinamaade juurdepääsuteed nii lagunenud, et hea tahtmisegi korral pole võimalik sealt heina ära vedada. Rohumaade hooldajatel ei jää muud üle kui sokutada heinapalle kuskile metsa alla või üritada põletada.

Samasugust trööstitut olukord nägi Tatjana Faust ühel õppereisil Rootsis, kus Natura aladel olid suured heinapallid kuhjatud heinamaa äärde. “Nad olid püstihädas. Uus hein oli peale tulemas, aga vana polnud kuskile panna,” sõnas Faust. Parem polnud olukord ka Soomes, kus kohalikud hooldajad puisniitude rohu sügisel lihtsalt põletasid, lisas ta.

Rohumaade kasutamise uuring jäi rahastuseta

Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut esitas kevadel põllumajanduslike rakendusuuringute konkursile projektitaotluse, mis käsitles poollooduslike rohumaade kasutuspotentsiaali bioenergia tootmiseks. Uuringu teema ei leidnud heakskiitu, mis Katrin Heinsoo sõnul oli isegi ootuspärane, sest keskkonnamõjude hindamine või poollooduslikud kooslused pole rakendusuuringute rahastajatele ka varasematel aastatel peale läinud.

Samas on LIFE+ projekti PROGRASS raames käimas Eesti-Saksa-Wales’i ühisuuring, mis samuti käsitleb NATURA 2000 poollooduslike rohumaade biomassi kasutamist bioenergia tootmiseks. Sellega seoses katsetatakse Alam-Pedja looduskaitseala lähistel Altnurga külas uudse tehnoloogiaga mobiilset kombiseadet nimega Sinine Konrad, millega on võimalik toota poollooduslikel rohumaadel silost biogaasi ja tahket kütust.

Poollooduslikelt rohumaadelt saadud silo uhutakse kuuma veega ja seejärel jagatakse tigupressiga vedelikuks ja tahkemaks osaks. Vedelikust kääritatakse kohapeal biogaas, mida tarvitatakse vajaliku vee soojendamiseks ja tahke osa kuivatamiseks. Kuivatatud tahkel rohul on paremad põlemisomadused, võrreldes eeltöötlemata rohtse biomassiga.

“Kui tehnoloogia ennast ära tasub, tuleb see kasuks ka maapiirkondade tööhõivele ja piirkonna majandusele,” ütles Eesti maaülikooli vanemteadur Kat-rin Heinsoo. Samas on käimasolev uuring vaid ühe tootmisvõimaluse uurimine. “See on üks novaatorlik meetod ja ei ole selge, kas see on ikka kõige parem nii majanduslikult kui ka energeetiliselt,” lausus Heinsoo, kelle sõnul oleks rahastuseta jäänud uuring käsitlenud ka teisi võimalusi ja teinud võrdleva analüüsi kasulikuma variandi välja selgitamiseks.

 

Puisniitude hooldaja Jüri Koppel:

Aastaid tagasi, kui loodi Natura 2000 võrgustiku alasid, sattusin oma 14 hektari suuruse võsastunud puisniiduga toetusõiguslike maade nimekirja.
Alustasime oma perega võsa koristamist. Lagedamad kohad oli võimalik juba trimmeriga niita. Iga aastaga on hooldatav ala ja kohustused suurenenud. Järgmise sammuna võtsime rendile MAB-206, Itaalia päritolu motoploki koos 90 cm laiuse niidukiga. Selle masina juures ilmnesid kohe mõningad puudused, mis lõppkokkuvõttes venitasid remondiaja tööajast pikemaks. Tehnika ei andnud ikkagi hingerahu ja mehhaniseerimise vajadus viis otsinguil tegelike tööriistadeni.

Kogu mägine Alpi heinamajandus on aastakümneid kasutanud kergeid kaherattalisi väiketraktoreid. Sinna külge on iga traktoritootja leiutanud unikaalseid lisaseadmeid. Ja võtsime meiegi prooviks ühe Agria firma minitraktori koos 1,6 meetrise niidulatiga, vaalutajaga ja kogumismasinaga. See tehnika lubab end autokäruga metsa vedada ja paari tunniga ühe hektari suuruse ala niita, riisumiseks ja koristamiseks ei ole vaja kümnete viisi abilisi.

Puisniidu hooldus ja teised samaväärsed loodushoiutööd on tänases päevas ikkagi tingitud mitte eluviisist ega loomade söödavajadusest, vaid pigem meie oma riigi deklareeritud loodusväärtustest. Tihti küsitakse, et miks ma tegelen sellise asjaga, kui mul ei ole ühtki rohusööjat looma majapidamises. Vastuseid on mitmeid, sest puisniidu hoolduses ei ole midagi erinevat, kui võrrelda suvekodu ümbruses hooldatavate muruväljadega. Sealgi pole tänasel päeval eesmärgiks seda murumassi kellelegi sööta või sellisel meetodil komposti toota.

Puisniidu heina on siiski võimalik mitme soodsa tingimuse kokkulangemisel lambapidajatel talvesöödaks kasutada. Ja need soodsad tingimused sõltuvad põhiliselt ilmast, õigest ajastusest ja kiirest tööst. Liiga hilja alustades ja iga vihma järel päevade viisi kuiva oodates tuleb enne lumi maha, kui hein kokku saab või ei saagi. Ja need loomad, kes on seda poolkõdunenud kulu nõus sööma, ei ela Eestis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 278 korda, sh täna 1)