Väärilist palka igale töötegijale (14)

Juhtusin hiljuti juttu ajama ühe tuttava noore inimesega. Rääkisime maast ja ilmast, kammermuusika festivalist ja Tätte kontserdist, ning jõudsime jutujärjega töö peale. Olime mõlemad rõõmsad, et töökoht olemas ning et hirmus majanduslangus meid päris jalust maha pole löönud. õõmustasime oma jutuhoos nii kaua, kuni mu tuttav noor inimene märkis, kui palju (vähe) ta palka saab. Et 3000 krooni kätte.

See summa jäi mind painama. Mõtlesin tagasi oma noorusajale, kus sai ka tehtud “lihtsamat” tööd. See oli küll vene aja lõpus, kuid suutsin siiski oma tööga nii majandada, et eluase makstud ja hädapärasega (küll enamjaolt teiste vanaga) sisustatud, riided selga ostetud ja toit ka veel laual. Lisaks sain endale lubada teatri- ja kontserdikülastusi.

Mõtlesin, et õnneks ei ole sel noorel inimesel veel peret ja oma kodu. Sest mismoodi ta siis hakkama saaks? Miks ta üldse peaks tööl käima?
Jah, mõni küünilisem lugeja võib nüüd öelda, et loll on see noor inimene tõesti, et kes tal käsib sellise palgaga tööl käia. Mingu parem ära välismaale, kas või sama tööd tegema, või siis edasi õppima, mis iseenesest ei ole ju ka paha soovitus, aga kui lähtuda sellest seisukohast, et iga töö tuleb ju ikkagi kellegi poolt ära teha, siis pole ju vahet, kas selle 3000 krooni kuus saab kätte minu tuttav noor inimene või kellegi teise tuttav natuke vanem inimene.

Ma ei taha süüdistada ühtegi inimest ettevõtlikkuse puudumises, kes mingit “lihtsamat” ametit peab, ega näidata näpuga, et ise on loll, mis ta´s teeb, kes see käsib. On ju vana tõde, et kõik marjamaale kohe kuidagi ei mahu ning kellegi hooleks peab see karjamaa ka jääma. Olen mõne teise tuttava inimese käest küsinud, kuidas ta elaks, kui saaks kuus kätte 3000 krooni. Vastus on olnud enamjaolt selline: siis ma ei käikski tööl, sest sel juhul oleks palju mõttekam elada abirahast – kui lahutada sellest summast maha talvised küttekulud ja kommunaalmaksud, siis söögiks ju raha ei jäägi.

Väga loogiline jutt, eks ole, ilmselt paljud meist teeksidki nii. Ja teevadki, sest miks muidu kipuvad väikesepalgalised töökohad silma paistma kaadri voolavusega (kui tegemist ei ole just tööga, mida saab teha teise töö kõrvalt, nagu näiteks koristajakoht). Mina arvan siiski, et kõik inimesed, kes käivad tööl täistööajaga, peaksid saama vääriliselt tasustatud. Mis ma mõtlen selle “väärilise tasu” all? Pean silmas seda, et ükskõik millises ametis peaks saama palka nõnda palju, et inimesel oleks võimalik endale kodu, toit ja riided soetada ning lisaks leivale laual oleks võimalik ka veidike hingetoitu hankida.

Mulle tundub, et me vaatame natuke liiga palju läbi sõrmede probleemile, miks meie noored tahavad ära välismaale minna. Üks põhjus on kindlasti see, et seal saavad nad oma töö eest (olgu siis amet milline tahes) rahasumma, millega on võimalik ka poodi minna. Seda viimast toonitas üks mu hea sõber, kes oli pikemat aega Ameerikas külas ja käis seal sugulasel abiks koristamas. Tulles aga tagasi minu väikesepalgalise noore tuttava juurde, siis on mul tegelikult väga hea meel, et ta on soostunud abiraha asemel vastu võtma ka sellise töökoha, kus ilmselt suurimaks rõõmuks ongi tööl käimine (eks sotsiaalne suhtlus ole ju ka oluline).

Samas ei imestaks ma üldse, kui ta järgmisel kohtumisel mulle teataks: “Tead, ma siiski otsustasin Eestist ära minna…” Ei, mitte kergema elu peale, vaid väärikama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)