Saarlasena Euroopa südames (1)

Saarlasena Euroopa südames

EESTLANE JA FLAAMI TORUPILL: Saarlase jaoks kauge maa pillist on saanud Leana põhiinstrument.
Foto: Erakogu

Kaks kevadet tagasi lõpetas Saaremaa ühisgümnaasiumi tütarlaps nimega Leana Vapper. Kuigi Saaremaal sündinud ja kasvanud, kuulus tema armastus juba siis hoopis Belgiale või täpsemalt Flandriale, mis tähendab laias laastus Belgia põhjaosa. Nüüdseks ongi ta oma elu seal sisse seadnud ja on heal meelel nõus kodusaare inimestele jutustama oma tegemistest tudengi ja vabakutselise pärimusmuusikuna.

Räägi kõigepealt, kuidas sa Belgiasse sattusid ja kui palju sa sealsest elust enne teadsid?

Nii, kust see siis kõik algas? Tundub, et nagu ka paljudel teistel hilisematel juhtumistel minu elus, on ka siin võtmesõnaks “muusika”. Aasta oli siis 2003 ja ma sattusin elus esimest korda Viljandi pärimusmuusika festivalile. Läksin sinna toona igasuguste eelnevate ootusteta, rääkimata sellest, et ma oleksin uneski osanud näha, et just see festival mu hilisemat eluteesuunda mõjutama hakkab, aga nimelt nii juhtus.

Sattusime toona Flandria grupi Balbrozijn kontserdile. Minu jaoks oli see armastus esimesest silmapilgust või ehk oleks õigem öelda armastus esimesest noodist, mida kuulsin. Igatahes üks oli pärast seda kontserti selge – ma pidin nende muusikute kultuuriruumi, selle muusika keskele saama, maksku mis maksab, ja seda võimalikult kiiresti. Olin toona 14-aastane.

Paaril järgneval aastal uurisin rohkem Belgia ja Flandria kohta, nende kultuuri, muusika, keele, ühiskonna ja inimeste kohta. Enne toda kontserti seal Viljandis teadsin ainult nii palju, et Belgias on Brüssel ja et see kõik asub Lääne-Euroopas. Mäletan, kuidas kuulasin põhikooli ajal paar korda flaamikeelset kultuuriprogrammi siinsest internetiraadiost ja unistasin sellest, et saaksin rohkem aru, kui see tol hetkel saksa ja inglise keele teadmiste baasil võimalik oli.

Gümnaasiumi alguses oli mul kindel plaan minna vahetusõpilaseks. Ja nii läks ka – pärast 11. klassi läksin esimest korda Belgiasse vahetusõpilasena. Olen siiani väga tänulik oma vanematele, kes mulle toona minekuks rohelise tule andsid ja mu mõtet toetasid. Esimesel aasta õppisin siinses keskkoolis viimases klassis. Kuna ma ei pidanud kõiki aineid kaasa tegema, siis keskendusin eelkõige flaami keele õppimisele ja siinsesse muusikaellu sisse elamisele.

Rõõmus oli mu üllatus, kui avastasin, et mu ansamblimängu õpetajaks toonases muusikakoolis ei olnud keegi muu, kui toosama viiuldaja sellest grupist, kes Viljandis esines ja kellest see kõik algaski. Elasin esimese aasta vahetuspere juures, kellega me siiani väga tihedalt suhtleme. Selle kaudu sain endale kaks imearmsat vahetusõde, kes minu jaoks tõepoolest ka vihmapilvede tagant päikese välja sikutavad.

Aasta pärast vahetusaastat lõpetasin SÜG-is 12. klassi ja pärast seda otsustasin Belgiasse naasta, et jätkata sealt, kus aasta enne seda oli mul pooleli jäänud, ja seda ma teen siiani.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Telli leht siit

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 134 korda, sh täna 1)