Väikese turu hea tädi Linda

Väikese turu hea tädi Linda

ESIMENE TÖÖKOHT: See oli täpselt siin, Holostovi maja nurga peal. Siis asus siin Kiti äri, kus noorukesel Lindal õnnestus tööd saada...
Foto: Egon Ligi

Nõnda kutsusid ümbruskonna lapsed Meri Lindat (94), kes kakskümmend aastat pidas Rootsi linnas Halmstadis väikese turu ääres oma poodi. Nüüd vanaproua poodi loomulikult enam ei pea, aga igal suvel võtab eakas memm ette pika reisi oma sünnisaarele Saaremaale. Täitsa üksi ja lennukis.

“Ei see pole midagi, see läks hästi,” jutustab Linda rõõmsalt ja lisab, et tuli koguni kahe lennukiga: algul Halmstadist Stockholmi, seal istus ümber Kuressaare lennukile. Vanaproua on endiselt ülimalt kõbus, kleenuke ja käib nii kiiresti, et on tegu temaga sammu pidada.

Tal on kadestamis väärt mälu, oma kirjust eluloost pajatab kuupäevalise täpsusega. Ja memme heatujulisus ja peen huumorimeel on see, mis teeb sellest pikast ja keerulisest eluloost nauditava kuulamis- ja lugemisvara. Tundub, et see kõik, mis temaga on juhtunud, ongi lihtsalt üks põnev ja lõbus lugu.

Tean, et viimased kakskümmend aastat oled sa igal suvel ühe käigu Saaremaale teinud. Aga sa käisid ju vene ajal ka, ent siis sind saarele ei lastud.

Esimene kord oli aastal 1966, täpselt 22 aastat pärast põgenemist. Siis saime ema-isaga Tallinnas kokku. No see oli liigutav. Seda ei oska mitte kirjeldadagi. Kui ma siit ära läksin, olin 28 aastat vana, siis 50. Ema küsis, kas see oled ikka sina, Linda. Tema oli siis juba 80, isa 83. Nad olid vanad, väga palju tööd teinud inimesed.

Küsisin, miks te ikka veel nii palju tööd rügate. Ema vastas, et see on ju hea, et me veel töötame. Näe, teised meievanused on juba ära läinud, aga meie elame ju veel…Nüüd olen mina 94 ja saan neist aru. Ma ei tunne veel sugugi, et ma vana olen… (naerab). Vene ajal käisin veel kaks korda Eestis, aga ikka ainult Tallinnas. Aga ma igatsesin ju Saaremaale kogu aeg.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Telli leht siit

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)