Vaja on maarahva kongressi! (4)

Vaja on maarahva kongressi!

 

Maaelu on kriisis ja see süveneb iga päevaga. Riik on põllumeestele selja keeranud ja käitub põhimõttel, et igaüks vaadaku ise, kuidas toime tuleb. Põllumees on visa ja ei murdu kergelt, kuid täna vajab ta tuge. Keskerakonna ja mitmete maarahvast ühendavate organisatsioonide eestvõttel 8. oktoobril korraldatav maarahva V kongress on võimalus üheskoos pöörata uus lehekülg ja asendada pimeduse periood Eesti põllumajanduses valguse ajastuga.

Maarahva kongressi on alati saatnud valitsuserakondade kriitika. Meenutame kas või esimest kongressi, kus tollane peaminister Mart Laar nimetas seda propagandaürituseks. Loomulikult on võimuparteid, kes on vähendanud põllumajandustoetusi, tõstnud aktsiise ja käibemaksu, huvitatud, et maarahvas kokku ei tuleks.

Neile on vastumeelne ja tülikas, kui maarahvas ühiselt arvamust avaldab ja oma õiguste eest seisab. Kui Keskerakond teatas, et tuleb appi ja võtab kongressi taaselustamise enda kanda, siis tekitas see Reformierakonnas nii suurt hirmu, et Ansip isiklikult andis reformierakondlasele Eesti maaülikooli rektorile Mait Klaassenile käsu üritus üle võtta ja ”oravate” valimisvankri ette rakendada.

Põllumees on kruustangide vahel

Eesti põllumees on Euroopa Liidu abirahade toel varustatud küllaltki hea ja kalli põllumajandustehnikaga. Kuid hea ja kalli tehnikaga töötamine vajab ka head hooldust ja stabiilset majanduskeskkonda. Põllumeeste sissetulekud peavad olema piisavalt kõrged selleks, et oleks võimalik toota kvaliteetsete masinatega kvaliteetset toodangut ja teha seda efektiivselt.

Täna on kahjuks olukord selline, et põllumehed ei saa piima, teravilja ja muu toodangu eest piisavalt head hinda. Madal sissetulek ei võimalda euroopalikul viisil oma põlde harida, tehnikat hooldada, palku teenida ja võlgu maksta. Võib ju arutada selle üle, kas tulud on liiga väikesed või kulud on liiga kõrged, kuid asjad on väga paigast ära. Majanduslikus mõttes on põllumees sattunud justkui ”kruustangide vahele” ja süüdi on selles meie parempoolse valitsuse lausliberaalne majanduspoliitika.

Raskused mitme eurotsooni riigi majanduses ja euro kui ühisraha stabiilsuse osas küsimärkide esitamine on pannud Euroopa suurriike kokkuhoiumõtteid mõtlema. Suurriikide eelarvekärped kajastuvad ühel või teisel viisil ka Euroopa Liidu eelarves, mis võib viia ka põllumajandustoetuste vähenemisele või nende ümberjagamisele.

Mis juhtub meie põllumehega, kui ta ühel päeval ärgates kuuleb uudist, et Euroopa Liit on otsustanud põllumajandustoetusi vähendada või need osaliselt hoopistükkis ära võtta? Olukord on juba niigi raske, aga kui veel raha ära võetakse, siis ei ole elulootust kuigi paljudel.

EL võib selja keerata

Täna ei ole teatatud, et Eesti peaks põllumajandustoetustest ilma jääma või et need oluliselt vähenevad. Samas Brüsseli koridorides protsessid siiski arenevad. Miks ei peaks me juba täna enda eest seisma ja võitlema nii toetuste säilimise kui ka suurenemise nimel? Valitsus puhkab loorberitel ja arvab, et selles küsimuses ei puutu meid keegi.

Iga mõistusega inimene saab aga aru, et kui vanadel Euroopa riikidel saab raha otsa, küll siis ka Ida-Euroopa maadel püksirihma pingutada kästakse. Ja kuna põllumajandustoetused on Euroopa Liidu eelarve suurim kuluartikkel, siis kust veel võtta, kui mitte sealt.

Eestis on suur tööpuudus ja paljudel inimestel ei ole mingitki tootlikku tegevust. Põllumehed ei jõua kuidagi oma töid ära tehtud, kuid samas ei luba nende tänased rahalised võimalused ka töötute hulgast olulist lisajõudu palgata. Miks ei võiks olla Eestis asjad korraldatud nii, et põllumees saaks töötuid oma põldudel rakendada ja töötud saaksid tööd ja leiba?

Võeti raha, võetakse ka turud

Parempoolne majanduspoliitika on võtnud põllumehelt raha, kuid nüüd on võtmas ka viimaseid turge. Ansipi järjekindla tegevuse tulemusena on Venemaa turud Eesti põllumajandustoodangule sisuliselt lukus. Nii teised Balti riigid kui ka Euroopa Liidu ülejäänud liikmesriigid on meie idanaabri juurde märksa rohkem teretulnud, kui Eesti. Ansip suutis Venemaaga kaklemise tulemusena hävitada Eesti transiidi – sama saatus on tal kavandatud ka põllumajanduse jaoks.

Erinevalt maaelu hävituskursil viibivast Ansipist mõtleb põllumees vastutustundlikult. Maamees ei tõsta rusikat rusika vastu – ei vasta kurjale kurjaga. Ta laseb lühinägelikel omasoodu ärbelda ja pühendab kogu oma hinge, maise olemise ja materiaalsed vahendid päästmaks, mida päästa annab. Inimesed tahavad süüa, põllud tahavad harimist, karjad kasvatamist ja külad elushoidmist. Põllumees on nagu kapten laevas, kes lahkub viimasena – senikaua kui ta vähegi liikuda suudab, ta võitleb ja seisab selle eest, et Eestimaa ei sureks.

Me ei vaata põllumajanduse hävitamist kõrvalt

Keskerakonna poliitikud näevad võimalusi, mida saaks täna kohe teha selleks, et maaelus toimuks täispööre paremuse poole. Me soovime, et ükski põllumees ei peaks minema magama kartuses homse päeva ees ja ühtegi Eesti põllumajandusüksust ei ähvardaks igavikku kadumine. Keskerakond ei kavatse lihtsalt külma kõhuga kõrvalt vaadata seda lausvaenulikku suhtumist, mida Reformierakonna ja IRL-i valitsus igapäevaselt ellu viib ja mürgina meie põllumajanduse vereringesse süstib.

Kevadel oli Väike-Maarjas koos maarahva konverents, millest võtsid osa Keskerakonna, Rahvaliidu ja mitmete maarahvaorganisatsioonide esindajad. Nüüd on aeg edasi läinud ja astutakse järgmine samm – 8. oktoobril tuleb kokku maarahva V kongress, millest peab saama pöördeline sündmus nii Eesti põllumajanduses kui ka Eesti poliitikas. Märtsikuised riigikogu valimised muudavad Eestit tundmatuseni ja ansiplik lausliberaalsus mattub jäädavalt ajalootolmu alla.

Keskerakonnal on olemas lahendused põllumeeste parema rahastatuse tagamiseks ja kaitseks majandusraskustesse sattumise korral. Nagu ka meetmed, mis võimaldaksid läbi õiglaste hindade põllumajandust arendada viisil, et taastärkaks Eesti külaelu ja tõuseks ausse maatöö.
Keskerakond ei soovi aga minna üksi ega teha põllumajanduspoliitikat omapäi. Keskerakond soovib maainimestega rääkida, nõu küsida ja oma plaane tutvustada.

Kaasa tahetakse tõmmata veel mitmed erakonnad, koolid ja maaelu korraldavad organisatsioonid. Et midagi saaks tehtud tõeliselt hästi, selleks tuleb seda teha üheskoos ja kõigi tarkust kasutades. Keskerakond on enda peale võtnud maarahva kongressi taaselustamise. Oleme korraldustoimkonda kaasanud eelnevate kongresside korraldajaid ja juhte, et tagada maarahva liikumise järjepidevus. Kongressi korraldustoimkonnas löövad kaasa esimese maarahva kongressi kaasesimees Jaan Pöör ja pea kõikide eelnevate kongresside juhatuse liige Jaan Sõrra.

Kongressi ettevalmistamisse on kaasatud ka mitmete maaelu ja põllumajandusega tegelevate organisatsioonide esindajad, nii näiteks kuuluvad toimkonda põllumajandus-kaubanduskoja aseesimees Olev Kreen, Peipsi kalurite ühingu esimees Priit Saksing, Eesti maaomavalitsuste liidu esimees Jüri Landberg. Viimasel Paides toimunud korraldustoimkonna nõupidamisel valiti töörühma juhtima riigikogu maaelukomisjoni liige Arvo Sarapuu ja endine põllumajandusminister Ester Tuiksoo.

Riigikogu märtsivalimisteni on jäänud vaid mõned kuud ja seega peame kõik valmis olema kannapöördeks Eesti poliitikas. Saame kokku, vahetame mõtteid ja korraldame Eesti uue põllumajanduspoliitika selliselt, et me kõik sellest vaid rõõmu tunneksime. Looduses on nii seatud, et talvele järgneb suvi ja ööle järgneb päev. Ka must langusperiood Eesti põllumajanduses peab ükskord läbi saama. Lähme üheskoos edasi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)