Juhtkiri: Kurb paratamatus matustega

Kui eelmise sajandi alguses (ja ilmselt veel hiljemgi) suutis iga küla oma inimesi ikka väärikalt matta – lisaks täisjõus meestele, kes suutsid ka kirstu kanda, olid olemas nii oma köstrid kui ka õpetaja Laurid –, siis praeguseks oleme jõudnud nii kaugele, et kohalikud mehepojad suudavad labidat hoida vaid viinapudeli toel ning neid ei saa lasta isegi enam hauda kaevama.

Vanaemade jutuks on jäänud suguseltsi tegemised matuste korral, alates kodusest kirstulaudade kogumisest kuni peieroogade vaaritamiseni välja. Nüüd saame kõike tellida, sest pole enam ei oskusi, aega ega ka võimalusi. Ju seegi on ajastu märk.

Muidugi võib ju ka öelda, et matuseteenusest on saanud korralik äri, millega häda sunnil tuleb lihtsalt leppida, ja kui kadunukesel endal “matuseraha” kogutud pole, tuleb see kas või kokku laenata.

Kuid ilmselt on seegi asjade loogiline käik – kui on teenuse järele nõudlust, on ka pakkumisi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 20 korda, sh täna 1)