Kõne Iffile: Täna räägime esivanematest, nende pärandist ja muinastuledest

Kõne Iffile: Täna räägime esivanematest, nende pärandist ja muinastuledest

 

Muinastulede öö on väga hea traditsioon, mis on ellu äratatud, sest ilma esivanemateta poleks ju meid ja kui meie seda mälestust ei hoia hinges kustumas, ei hoia seda keegi teine. Selles mõttes on niisugused üritused väga tähtsad.

Ma mõtlen oma kadunukeste peale väga tihti. Käin ka päris tihti surnuaial ja see harras tunne on seal kuidagi teistsugune. Piltlikult öeldes, ikka nagu nostalgiapisarad tulevad silmanurka, kui ma mõtlen oma ema või venna peale või teiste sugulaste peale, kes on läinud. Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, kui palju ma olen tegelikult nende käest saanud.

Seda kohe ei märkagi, aga kui tagantjärele arutad iseendaga, siis – nii palju tarkust, kui need head inimesed mulle on andnud, see on määratu suur tarkus. Ja tänu sellele olen saanud midagi tehtud ja midagi ka õigesti tehtud.

See arusaamine, et vanad inimesed õigust räägivad, võtab ikka aega, ja see oleneb muidugi ka sellest, kuidas nad seda räägivad. Kui see käib käsu ja komando korras, siis noor inimene ajab kohe sõrad vastu. On ju ka öeldud: noored inimesed arvavad, et vanad on lollid, aga vanad teavad ju, et noored on lollid.

Aga kui õpetust jagatakse nii, nagu minu ema tegi – leebelt ja ilma igasugu kärkimise ja paukumiseta –, siis saad aru ka juba noorena, et ega ta paha pärast seda öelnud. See on pigem selline suunamine õige vao peale.

Tänu sellele on sellised suunamised jäänud ka minu kasvatuse vundamendiks. Ema on mulle kaasa andnud kõige elementaarsemad asjad: kuidas süüa noa ja kahvliga, kuidas süüa nii, et ei luristaks, kuidas käia naisterahvaga trepist alla-üles või kõnniteel või kuidas avada uksi daamidele… Kõige elementaarsemad käitumisreeglid alates sellest, et nina ei tohi nokkida, puuetega inimeste üle ei tohi naerda ja surnuvankri möödudes võta alati müts peast…

See ongi elus osutunud väga kasulikuks, sest viisakus, taktitunne ja delikaatsus kuidagi kaunistavad inimest. Minu puhul on see nii olnud, et kui need inimesed on läinud, siis ma tuletan neid meelde ja mõtlen ikka ja jälle, kui targad nad olid, kui hästi nad oskasid õpetada. Ja küll tahaks veel elutarkust juurde küsida, aga pole enam, kellelt küsida.

Laupäeva õhtul olen ise Koguva külas, kus on muinastulede öö. Muhu muuseum on ka igasuguseid üritusi planeerinud. Seal on minu meelest poolest päevast saati juba tegemist. On ka Muhu uisu “luukere” pidu. Laeva kuju on valmis ehitatud ja seda võib täies hiilguses ka näha.

Pilt on muidugi võimas ja ma pean ütlema seda, et esimest korda õnnestub mul muinastulede ööl olla, sest varem on mul alati kuskil mingi töö olnud, aga nüüd on puhkus. Järgmisel hommikul sõidame kambaga Rocca al Maresse, kus on Muhu päev. Külasema küla selts seda korraldab. Nii et täiesti Muhu- ja esivanemate keskne on seekordne muinastulede aeg.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 87 korda, sh täna 1)