Kuidas suukorvistada Pekingi paleekoera? (6)

Kuidas suukorvistada Pekingi paleekoera?

 

Toimetuselt: Sel nädalal arutas Kuressaare linnavolikogu koerte ja kasside pidamise eeskirja ja ei olnud nõus lisama sinna nõuet, et koertel, kes ootavad oma peremeest poe ukse taga, peaks olema suukorv. Veidi enne volikogu istungit jõudis SH toimetusse ka selleteemaline arvamus. Ja ehkki praegu suukorvinõuet eeskirja ei tule, on oma koertega aktiivselt tegelejad ikkagi need, kes teavad ilmselt kõige paremini, miks üks või teine nõue hea või halb on.

Koer on elanud inimese kõrval aastatuhandeid, oli ta ju esimene kodustatud loom. Oleme kuulnud küll ja rohkemgi ütlusi, et vanaemal-vanaisal on eluaeg koerad olnud ja pole nendega mingeid probleeme olnud. Selge see, et siis polnud ka seadusi ja eeskirju, mis koerapidamist reguleerinuks.

Kas vanasti headel aegadel, kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, olid ka koerad leplikumad ja paremini koolitatud? Vaevalt küll, koerad elasid oma, pererahvast eraldi elu, hommikul mindi pärast sööki oma tavapärasele ringkäigule ja õhtuks naasti oma toidukausi juurde. Ei olnud mingeid piiranguid, aedu, oma kindlat territooriumi.

Kahjuks on selline koerapidamise mentaliteet suuresti säilinud veel tänagi. On selge, et ainult koerapidamise heast tavast jääb tänapäeval väheks ning appi tuleb võtta käsud, keelud ja kohustused. Lugedes Kuressaare linna uut koerte ja kasside pidamise eeskirja, tundub kõik mõistlik ja arusaadav: koera peab pidama oma kindlal territooriumil, koera järelt peab koristama, koeraomanik peab tagama teiste loomade ja inimeste ohutuse.

Selgemast selgem, kuni punktini, kus kohustatakse omanikku koera suukorvistatult jätma kinniseotult hoone juurde ajaks, mil loomapidaja viibib selle hoone ruumides, ning loomapidaja eemalviibimine jääb mõistliku aja piiridesse, kuid mitte kauemaks kui pool tundi. Kui mingile maanteelõigule tahetakse panna nt kiirusepiirangu märki, siis vaadatakse statistikat, mitu liiklusõnnetust on sel teelõigul toimunud, kui suur liiklustihedus on antud maanteelõigul jne.

Ühtegi märki ei topita teedele niisama. Millisel statistikal põhineb aga linnavalitsuse soov hakata nt kaupluse juurde jäetud koeri suukorvistama? Mitu menetlust on linnavalitsuse ametnikud üldse algatanud seoses koertega eelmisel aastal, sel aastal? Ja kõige tähtsam: kes hakkab teostama järelevalvet, kas hoonete juurde jäetud koerad on suukorvistatud ja mitu minutit on koer pidanud omanikku ootama?

Linnavalitsus likvideeris tasulise parkimise linnas ja sellega on unustatud ka parkimiskellad. Kas need tuleb koerte jaoks jälle kasutusele võtta? Sama eeskirja punkt sätestab, et looma ei tohi jätta abitusse seisundisse. Kuidas peaks siis nimetama koera seisundit, kui ta on seina külge kinni seotud ja suukorvistatud ajal, kui teda rünnatakse kas siis mõne hulkuva koera (kelle omanikku selle eest ei trahvita) või inimese poolt? (Ja ärge tulge rääkima, kui loomasõbralikud kõik inimesed on.)

Abilinnapea selgitas suukorvinõude eeskirjadesse lisamise vajadust, et kui jätta sõna “suukorviga” eelnõust välja, on kohalik omavalitsus vastutav iga juhtuva intsidendi eest, kui looma omanik ei ole suukorvi kasutanud, kuna vastav seadus seda ei nõua. Sama eeskirja punkt lubab koeral jalutada ilma suukorvita, koeraomanik peab tagama teiste ohutuse – sellega on ju kõik öeldud. Kui koer jalutamise ajal kedagi hammustab, siis vastutab linn, aga kui panna koer suukorvistatuna posti külge kinni, siis sellest hetkest vastutab koeraomanik.

Sellisel juhul on Kuressaare koeraomanikel, kes on saanud trahvida, võimalus trahviraha linnalt tagasi nõuda, sest see, et teie koer kedagi hammustas, on üldse linna vastutada. Selle eeskirjaga seatakse aina uusi ja uusi kohustusi korralikele koeraomanikel (ka neid on olemas!), kes niikuinii juba koristavad oma koerte järelt ja koolitavad koeri, aga need koeraomanikud, kes on siiani eeskirjade peale vilistanud, teevad seda ikka edasi.

Mõtlema peaks selle üle, kuidas reguleerida seda, et koera võttes tuleks teda ka õpetada ja sotsialiseerida. Mida linn on selles osas ette võtnud, et koerad muutuksid ühiskonnakõlblikeks ja et neid ei peaks iga hinna eest suukorvistama? Saksamaal on näiteks koeraomanikel, kes on oma koeraga teinud ühiskonnakõlblikkuse testi, mis näitab koera sotsialiseeritust ja ühiskonna reeglitele allumist, lubatud koeri teatud parkides jalutada, neid rihma otsas pidamata, samuti on nad vabastatud koeramaksust.

Koerte ühiskonnakõlblikkust saab hinnata testide ja katsetega. Ka Saaremaal on selline test sel aastal esimest korda läbi viidud. Selle läbisid oma koeraga edukalt neli saarlast: Greta Rüütel ja Asko, Kaidi Kask ja Bogo, Reena Tasa ja Ritsi ning Aarne Väli ja Sannu. Selleks et saada inimesi rohkem oma koertega tegelema, peab sellist tegevust soodustama.

Kui nüüd tulla Kuressaare kui terviselinna tiitlit omava linna juurde, siis on koer väga hea liikumist soodustav “vahend” ja inimesed võtavad oma poeretked ette jalgsi just tänu sellele, et oma koera jalutada. Kui koeraomanik peab kaasa võtma kogu nõutava varustuse, mis on vajalik, et koer saaks poe seina külge eeskirjade järgi kinnitatud, siis midagi poest koju tassida ta enam ei jaksagi. Edu igatahes suukorvide muretsemiseks ja neid koera nina ümber sobitamiseks takside, terjerite, Pekingi paleekoerte omanikele…

Kaidi Kask,
koerteklubi Aktiiv

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 264 korda, sh täna 1)