Kiusatus on ja jääb

Kiusatus on ja jääb

 

Hinnatõusudest on seoses euro tulekuga ajakirjanduses juttu pidevalt ning ei jäta see mure ka enamikku rahvast ükskõikseks. On ju aegade jooksul kogetud, et iga muudatusega riigi rahasüsteemis käivad kaasas hinnatõusud ning lihtrahvas, kes oma palgatöö või pensioniga saadud veeringuid loeb, jääb igal juhul kaotajaks.

Küsisin kord ühelt kaheksakümneselt mehelt, kas ta mäletab aegu, mil mõni rahareform ka lihtinimesele kasuks on tulnud. Vastus oli kindel ei. Alati on jäädud kaotajaks. Tema mäletas veel pärast 1940. a pöördelisi sündmusi kroonide rubladeks vahetamist, ostmarkasid ja 1947. a rahareformi, mil 10 rubla vahetati ühe vastu, kuid kõik hinnad jäid samaks. Hiljem oli veel 1961. a reform, mil ka rublasid vahetati kümme ühe vastu, kuid see olnud siiski inimlikum.

Pärast Eesti taasiseseisvumist selline reguleerimine kadus ning hinnad kuulutati järk-järgult vabaks. Tagantjärele on muidugi süüdistajaid, miks seda korraga ja kõigi kaupade osas ei tehtud, kuid ilmselt tuleb nõustuda arvamusega, et siis poleks paljud inimesed enam saanud poodidest ka kõige esmavajalikumaid toiduaineid osta. Pealegi valitses 1991. aasta lõpus, 1992. a alguses kauplustes tühjus. Sama aastavahetuse talv oli paljudele inimestele, kel majas keskküte, tõeline katsumus. Mäletan, et küte saadi majja alles novembri keskpaigaks. Selle ajani ei olnud ka sooja vett. Lisaks kallines see kõik.

Riigi taasiseseisvumine iseenesest tingis rahareformi läbiviimise, mis oli ka rahva sooviks. 1992. a juunis see toimuski, kõik Eesti elanikud said 1500 rubla vastu 150 krooni. Suuremate summadega käidi teistmoodi ringi ja enam mitte nii soodsa kursiga. Olin tol ajal maakonna rahareformikomisjoni liige. Eelnevat infot kehtestatava kursi kohta ei olnud ka komisjoni liikmetel. See anti tol ajal teada maavalitsusse toodud kinnise kirjaga eelmisel päeval kell kaheksa õhtul.

Komisjoni liikmed jõudsid kirja läbi lugeda ning kella üheksa ajal teatati peaaegu kogu selle sisu raadio ja televisiooni uudistesaadetes. Öösel veeti kroonid rahavahetuspunktidesse ja hommikul olid nende uste taga sabad. Ühtlasi teatati ka, et kõik hinnad tuleb arvestada uue kursi järgi. See, mis enne maksis 100 rubla, pidi järgmisest päevast maksma 10 krooni.

Juba esimestel tundidel selgus, et kõik, kes kauplemisega tegelesid, ei olnud sellest ikkagi täpselt aru saanud või ei jõudnudki see sõnum nendeni. Kella poole üheteistkümne ajal õhtul võtsin vastu telefonikõne, kus nõukogude ajal palju aastaid kauplemisega tegelenud toitlustusettevõtte juht tundis huvi, kuidas krooni puhul hindadega jääb.

Kas need jäävad sama numbriga nagu enne? Minu selgitusest, et siis tõusevad ju hinnad kümme korda, ei paistnud ta arugi saavat. Tema meelest tundus see üsna loomulik olevat. Tol ajal ei olnud muidugi olemas veel laialdast vaba konkurentsi ning kaupmehed ei olnud seda oma nahal veel eriti tundnudki. Temale tundus loomulik, et hinnasilte polegi vaja vahetada.

Kiusatus on alati

Eeltoodu näitab, et kaupmeestel on alati kiusatus hindu tõsta ja rahasüsteemi muudatused loovad selleks laialdased võimalused. See on lihtrahva jaoks nagu loodusõnnetus. Pole siis mingi ime, kui juba praegu märgatakse poodides hindade kerkimist. Suuremates linnades, kus on mitmeid kauplusi, võib ju sealt, kus hind kõrgem, teise minna. Nii on ka justiitsminister Lang soovitanud ja ega see olegi halb nõuanne.

Miks peab sama kvaliteediga kauba eest enam maksma, kui on võimalik ka odavamalt saada? Samas jääb aga lahtiseks, mida peab tegema inimene, kes elab väikelinnas, alevikus või hoopiski poodidest kaugel maakohas. Temal ei ole valikut, sest sageli pole ka transporti, millega mujale minna. Hea, kui kohalikku poodigi jõuab. Järelikult tuleb maksta hinda, mida kaupmees küsib.

Tarbijakaitsjad on soovitanud taotleda kaupmehelt hinnaalandust. See olevat kuni kümne protsendi ulatuses täiesti aktsepteeritav. On õige, et meie tarbija seda enamasti tegema ei hakka, ja seda just esmatarbekauba puhul. On olemas ka kogemus, et seda võib taotleda, kuid ega see kallimagi kauba puhul lihtne ole. Reeglina ei ole ühelgi müüjal, kes müügisaalis või leti taga seisab, selleks ülemuste poolt õigust antud. Kui ostja selleks soovi avaldab, hakkab müüja telefoniga otsima otsest ülemust, keda ei saada enamasti muidugi kohe kätte.

Kui saadakse, selgub, et tarbija soovi võib rahuldada ainult firma juht. Selle tegelase kättesaamine on aga juba kunst. Tavaliselt temaga ühendust ei saada ja ostja kas maksab esialgu küsitud hinna või lahkub ostuta. Nii on selle õigusega, mida enamikul juhtudel pole lihtsalt võimalik realiseerida. Kui igal müüjal oleks õigus hinda alandada, peaks ju igas bensiinijaamaski kütuse odavamalt kätte saama. Kas on kedagi, kes on saanud?

Nüüd peavad tarbijakaitsjad enne euro tulekut ja ka pärast seda hindu jälgima. Mis on aga jälgimisest kasu, kui hinnad ikkagi kerkivad kui saiatainas. Selleks leiutatakse igasuguseid mooduseid. Leivaliidu välja käidud hinnatõusu põhjendamine on ehk kõige räigem. Põhjusi leiab aga alati. Näiteks maksis juunis poolekilone kamajahupakk olenevalt poest 13–14 krooni. Augustis ilmus sama toode uues 400-grammises pakendis ja selle hinnaks on nüüd 17–19 krooni. Kohvipakk, milles enne oli 500 grammi, on nüüd 450-grammine ja maksab sama palju kui enne.

Sama on võiga. Enne oli pakend 200 grammi, nüüd 175 grammi, jupp poolsuitsuvorsti oli enne 400 grammi, nüüd 360 grammi. Hinnad on aga endised. Kui palju on kergemaks läinud saiapätsid, kondiitritooted jne, seda ei oskagi öelda. Neid on aga väga palju, kusjuures hind on sageli kõrgem kui enne. Mis on siis kasu tarbijakaitsjate tegevusest? Nende töö tundub täiesti asjatuna ja riigi raha raiskamisena.

Reeglina peaks olema ikka nii, et kui on mingi kohustus, peaksid olema ka võimalused sanktsioone rakendada. Praegu ei ole ühte ega teist. Öeldakse, et vaba konkurents paneb hinnad paika. See on ilus unistus, kuid Eestis see ei toimi. Vähesel määral on seda ainult suuremates linnades. Kaupmehel on alati kiusatus hinda tõsta. Et seda hinnatõstmist vähem oleks, selle vastu tarbija, kui ta üksi on jäetud, ei saa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)