Minu öökapiraamat

Võtan öökapilt raamatu ja loen: “Rasked ajad ei ole mitte siis, kui inimestel on vähe kaupa, vähe raha ja palju muresid, vaid ajad lähevad raskeks siis, kui hakatakse tahtma rohkem kaupa, rohkem raha, vähem muresid. Kui inimesed tahavad olla õnnelikud vägisi.

Pole olemas ühtki kerget aega, mis ei võiks muutuda raskeks, ei ole olemas ühtki vaba maad, mis ei võiks muutuda vanglaks, ei ole olemas ühtki õnnelikku inimest, keda ei võiks tabada õnnetus. Seda ei maksa kunagi unustada, nii nagu ei maksa unustada, et kultuur oma olemuselt ei ole kaup ega ajaviide, vaid igavene ja kindel teade tõe ja valguse võidust rumaluse ja pimeduse üle. Seda teadet januneb iga üksik inimsüda.”

Selline on üks mõtterada Viivi Luige pisikesest õhukesest raamatust “Inimese kapike”. Aga neid mõtteradu mahub raamatukesse üllatavalt palju, sest Viivi Luik ei väsi mõtisklemast inimese elust, saatusest, inimesest kultuuris, inimesest oma ajas. Veel teine Viivi Luige raamat on mul püsivalt käeulatuses. “Seitsmes rahukevad”. Hiljuti ilmus Päevalehe väljaandel raamatu kuues trükk. Olen lugenud iga uut trükki, sest selle raamatu sisu ja tase vapustavad mind aegumatult.

Mul pole kombeks kadestada kolleegide meisterlikkust sõna valdamises, aga Viivi Luige “Seitsmendas rahukevades” on ütlemisi, kujundeid, selliseid mõttesööste, et ma peaaegu kiunun kadedusest. Suur ja rikas raamat. Viimase väljaande ehteks on ka Tiia Toometi tunde- ja mõttetihe järelsõna. Tiia Toomet ütleb Viivi Luige parima ja paarikümnesse keelde tõlgitud raamatu kohta: “On kaks asja, mida me ise valida ei saa: geenid, mis meile kaasa antud, ning aeg ja koht, kuhu me sünnime.

1946. aasta novembris sündis Viljandimaal üks väike tüdruk kesk haavatud aega, madalale maale, kus lõputud luhad, lepavõsad ja tumedad kuusikud näisid imevat endasse kõik kõrgemad ja kangemad püüdlused. Ja ometi oli selles lapses peidus vägi, mis aastate pärast tõstis unustusest tolle viletsuses vaevleva sõjajärgse eesti küla ning ülendas kunstisõna abil romaanis “Seitsmes rahukevad” monumentaalseks ajasümboliks.”

Viivi Luige looming on nii kaalukas, et ma kuulen, kuidas mu kapike kahe raamatu raskuse all ohkab ja niheleb. Kannata, kapike, küllap loeme ka pisut kergemaid tekste, sest pikenevad õhtud vaid pikendavad lugemise aega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 75 korda, sh täna 1)