Vastukaja: Kisavad beebid ja suukorvidega koerad (14)

Kuidas suukorvistada Pekingi paleekoera?
Saarte Hääl, 28. august 2010

Seda artiklit pani mind kirjutama kaks hiljutist intsidenti: kõigepealt lugesin möödunud nädalal ilmunud artiklit “Kuidas suukorvistada Pekingi paleekoera” ja hoopis teistsugune, samas paralleeliderohke olukord, millesse sattusin ise Tallinnas. Nimelt tuli üks purjus keskealine meesterahvas restoranis minu juurde ja teatas häälekalt, et peaksin oma nutva lapsega kohe minekut tegema, sest tema tahab puhata.

Kuri koer ja karjuv titt

Mida on aga ühist restoranis nutval beebil ja poe ette seotud suukorvistamata koeral? Nad mõlemad häirivad üht kindlat inimtüüpi ja see omakorda häirib mind. Minul on mõlemad. Koer, kes poe ette jäädes haugub ja tõesti võib võõraid inimesi, kes teda katsuma tulevad ja talle ohtlikud tunduvad, ka hammustada. Ja mul on ka pisike beebi, kes, nagu lapsed ikka, aeg-ajalt nutab ja sellega vahel kellegi kannatuse proovile paneb.

Purjus tüüp, kes minu ja mu beebi peale häält tõstis, on tavaline näide inimesest, kellel puudub empaatiavõime, kuid see-eest on teda “õnnistatud” suure koguse egoismi ja sotsiaalse närvi puudumisega. Lisaks on ta end ise suure koguse alkoholiga õnnistanud, mis paneb ta inimesena teiste jaoks üsna igapäevasesse, ebameeldivasse, kuid miskipärast aktsepteeritud situatsiooni.

Tema räuskamine on valjem, tema sõnad pisut rohkem artikuleeritud ja võib-olla isegi pisut enam mõtestatud kui lapsenutt. Võib-olla ka mitte? See on ka tüüp, kes võib nalja pärast poe ukse taga truult peremeest ootavat koera torkima minna ja siis talle jalaga virutada, kui koer end purjus töllerdise eest kaitsta püüab.

Kes siis süüdi oleks – kas nokastanud mees või kinniseotud koer? Või nutva lapsega restoranis õhtustada püüdev ema? Ma ei hakka lahkama koera suukorvi vajalikkust avalikus ruumis. Minu koeral on suukorv, mida ta kannab ühistranspordis, kuid poe ees seni mitte. Alati leidub koht, kuhu koer kinnitada nii, et ta möödujaid kuidagi ei segaks, ja kui sellise koha peal teda mingi purjus tüüp “paika panema” läheb, siis…

Ma loodan, et ma ei pea sellise olukorraga kunagi tegelema. Ja karjuv laps? Mida siis teha beebidega, kes ülalkirjeldatud kodanikele närvidele käivad? Konkreetne härrasmees käis välja idee panna restorani uksele silt “Tittedele keelatud!”. Selle idee naeravad ju kõik välja. Ka mina. Ma leian, et emana on mul kohustus elada normaalset elu, käia jalutamas, restoranis või kohvikus einestamas, suhelda oma tuttavatega, sõita ühistranspordis ja viibida koos lapsega teisteski rahvarohketes kohtades.

Ka siis, kui mu beebi vahel nutab. Sest nii säilib minu empaatiavõime ja mis veelgi tähtsam, sotsialiseerumisvõime, mida üksikvanema roll niigi kärpima kipub.

Kasvamine ja kasvatus

Mõlemad olukorrad annavad märku, et mitte ainult minu lapsel ei tuleks kasvada ja avalikus ruumis käituma õppida. Levinud mõttelaad, et nutvaid lapsi ja haukuvaid koeri peaks luku taga hoidma või vähemasti nende käitumist ette ja taha vabandama, lokkab nii pea- kui ka väikelinnas. Ma pole nõus. Kasvamist ja kasvatamist peaks alustama sellisest tüübist, keda koerad ja beebid häirivad, sest midagi on kuskil valesti läinud.

Ma mõistan, et on tüütu, kui titt karjub ja peni klähvib. Aga sinul on ju eelis – kui tõesti segab ja sa näed, et muud lahendust hetkel pole, mine lihtsalt ära! Kui ei saa, siis kannata. Paraku on lastel ja koeraomanikel avalikule ruumile sama suur õigus kui sinul.

Heidi Hanso

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 128 korda, sh täna 1)