Suurele Saaremaa Saagpakule mõeldes (1)

Suurele Saaremaa Saagpakule mõeldes

SUURMEESTE SEAS SEINAL: Paul Saagpaku foto on koos teiste tuntud saarlaste piltidega välja pandud Kuressaare kultuurikeskuse seinal.
Foto: Aare Laine

Täna tulevad tema teadustöö austajad, kodukandi ja -kooli inimesed, sugulased ja lähedased tagasihoidliku-tavapärase kalmukünka juurde Mustjala Silla kalmistul avaldamaks austust Eesti kõigi aegade ühele suuremale keeleteadlasele Paul Saagpakule (1910–1996), kes tegi oma elutöö Ameerika Ühendriikide ülikoolides ja kelle sünnist möödub täna sada aastat.

Paul Saagpaku koostatud mahukat eesti-inglise sõnaraamatut teatakse-tuntakse rahva hulgas Suure Saagpakuna. Teine tuntum Saagpaku koostatud trükis on “Sünonüümisõnastik”. Eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate lõpul, kui vabaduse tuuled hakkasid valjemini puhuma, oli Paul Saagpakk välismaal esimeste eestlaste hulgas, kes otsustas kodumaad külastada. 1990-ndate alguses kolis ta USA-st taasiseseisvunud Eestisse, Kuressaar-de.

Kodusaarelgi ei jäänud teenekas teadlane loorberitele puhkama. Oma Uue tänava korteris koostas ta sõnaraamatut, mille pealkirjastas “Valik vähelevinud sõnu”. Kahjuks ei näinud suur keelemees ise enam selle raamatu trükist ilmumist. 23. veebruaril 1996 lahkus ta taevastele radadele.
Õnneks on sitkest saarlasest jäänud maha tema raamatud, temaga tehtud intervjuud ja dokumentaalfilm “Suur Saagpakk”. Aasta enne siit ilmast lahkumist on Paul Saagpakk selles filmis välja öelnud oma elutõed.

Filmikriitik Sulev Teinemaa on oma retsensioonis filmi peategelast hinnanud järgmiselt: “Tabavad võrdlused ja ehtsaarlase naljad ning muidugi saare murrak ilmestavad tema mälestusi ja muljeid. Tal on endiselt võrratu mälu, kõige pisemad seigad lapsepõlve- või kooliajast ning naabritest on ta endas võõrsil alles hoidnud. Küsitleja provotseerimisele mälu ähmasemaks muutumise suhtes vastab ta sama mänguga: varsti ei mäletavat ta enda nimegi. Hea koht filmis!”

1994. aastal autasustati Paul Saagpakku Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinnaga, kaks aastat hiljem Riigivapi teenetemärgi IV klassiga.
Viisteist aastat tagasi hindas president Lennart Meri oma vastuvõtul Kuressaare kuursaalis Paul Saagpaku teeneid kõrgemaks kui eesti keele ja kirjanduse instituudi tegevust tervikuna. Intervjuus omakandimehele (oleme Paul Saagpakuga mõlemad Mustjala vallas sündinud) ütles keelemees 90-ndate aastate algul, et ajakirjanduskeel on kohati väga kena, kuid mõnikord olevat see isegi väga raskesti mõistetav.

Oma suureks eeskujuks pidas Paul Saagpakk keeleteadlasest kaassaarlast Johannes Aavikut. “Ma pean teda geeniuseks. Ta valdas 11 keelt. Samas tundis ta huvi füüsika ja matemaatika vastu, oli viiulivirtuoos, mängis klaverit ja joonistas.” Geniaalseks tegude inimeseks võib pidada ka Paul Saagpakku, kes oli üks New Yorgi Eesti kooli asutajaist 1950. aastal. “Paul Saagpakku (1910–1996) võib täie õigusega nimetada XX sajandi Wiedemanniks. Mitmekülgse ja haruldaselt tööka filoloogi uurimisvaldkond on ulatunud Tartu laste intelligentsist psühhopatoloogiliste elementideni inglise romaanis.

Sitke saarlase peategelaseks jääb aga üle tuhande leheküljeline “Eesti-inglise sõnaraamat” (1982), mis tutvustab meie keelt kogu tema rikkuses ka rahvusvahelisele üldsusele. Eestlastel ei aita ta õppida mitte ainult inglise keelt, vaid veelgi rohkem oma emakeelt. Saagpakk sarnaneb Wiedemanniga ka selle poolest, et ta koostas mahuka kakskeelse sõnaraamatu üksi ja käsitsi.” (Sander Liivak, “Keelekunstniku ausammas”, Koolibri 1996).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 252 korda, sh täna 1)