Neljakümne viies kiri: sulepeast robotini

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
panin eile õhtul jope selga – mõelda, kui külmaks on läinud! – ja läksin kinno. Tasuta filmiüritusel näidati Taani dokumentaali robotitest. Täpsemalt öeldes püüti arutleda, kas inimene on suuteline robotit armastama.
Arvestades maailma rahvastiku vananemist on robotite arendamine ju loomulik samm. Valjusti on välja öeldud mõte, et mitte väga kauges tulevikus hakkavad taolised masin-abilised töötama me eest.

Lihtsamad masinad, iseliikuvad tolmuimejad ja muruniidukid, vuravad ju juba praegu kodudes ringi. See film aga liikus suure sammu edasi ning ekraanil seisis Jaapani professor kõrvuti oma “kaksikuga”. Robot-professor matkis tõelist nii riietuses kui ka miimikas: samad prillid, samad rõivad, liikuvad silmad-huuled, vestluskaaslase poole pöörav pea… Ma ei tea, kuidas Sina oleks end tundnud, aga minu jaoks oli neid kaht professorit väga veider jälgida. Ning ilmselgelt oli ebamugav ka päris-professori tütrel, keda katsekorras pandi oma isa robotkoopiaga vestlema.

Koju jõudes tegin paar klõpsu internetis ja lugesin, kuidas sama jaapanlane on oma roboteid niivõrd edasi arendanud, et valmistub robotkloonide tootmiseks. Kui sul on soov tellida sõna otseses mõttes omanäoline masin, kes suudab isegi su näoilmeid jäljendada, siis see polegi utoopia.
Kummaline.

Tähendab, olen varemgi vaadanud taolisi dokumentaale, aga ikka tundub natuke uskumatu, k u i kiirelt tehnoloogia tormab. Kui ma kooli läksin, kirjutas kogu klass sulepeadega. Ülikooli lõpetades polnud ebaharilik, et tudengid konspekteerivad arvutisse. Praegu on see täiesti tavaline. Nagu ka see, et bussis ja rongis saab kasutada internetti. Digikaamerast saad pildid laadida kas arvutisse või telefoni. Telefoni võid arvutist tõsta ka oma lemmiklaulud.

GPS-seade ütleb autojuhile, kuidas tänavaterägastikus orienteeruda ja sihtkohta jõuda. Interneti vahendusel räägivad inimesed omavahel juttu, hoolimata füüsilisest vahemaast – austraallane ja eestlane võivad teineteist videos näha ning kuulda teineteise häält. Ahi annab teada, millal ta on piisavalt kuum. Kõik see on nii igapäevane, nii lihtne! Iseenesestmõistetav!
Uskumatu.

Tehnika arengust räägitakse kogu aeg. E-valimised, e-maksuamet, e-pangandus… e-Eesti. See tundub nii nämmutatud, et enam ei viitsi mõeldagi. Aga kui ikkagi ükskord mõtled ja meenutad, kuidas kõik alles hiljuti oli hoopis teistmoodi. Ja mõtled siis, kuidas kõik väga varsti on veel hoopis teistsugune. Ja – sellele olen sõpradega üritanud korduvalt vastust leida – millal tekib hetk, kus need inimesed, kes praegu jõuavad tehnika arenguga sammu pidada, seda enam ei jõua?

Kas mu õppevõime piir tuleb ette ülejärgmise (arvuti) tarkvaraga või kes-teab-mis-infot talletava plastikkaardiga, mille kasutamist eeldatakse? Mul võttis ID-kaardi tegeminegi hulk aega, lihtsalt ei jõudnud selleni. Ning siiani tean omavanuseid inimesi, kellel seda pole. Huvitav, mis tuleb järgmisena? Millal toob saarlastele lehe kätte robotpostiljon?

Elame-näeme! Ja jääme kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)