Saaremaa ja Hiiumaa tuulegeneraatoritevabaks (36)

Saaremaa ja Hiiumaa tuulegeneraatoritevabaks

 

Kuivastus praamilt maha sõites tekib mul tõeline kodune tunne. Usun, et see on sama tunne kui vanal ajal meremehel, kes avas koduvärava peale aastapikkust merel olekut. Varem algas see tunne mul juba siis, kui Virtsus jõudis tee mere äärde välja – koduväravad paistsid.

Nüüd, pärast tuulikute püstitamist sinna, see enam ei ole nii. Mul on tunne, et enne koduväravateni jõudmist pean läbima veel põrguväravad. Vanakuri ise vehib minu pea kohal kohutavate malakatega. Ei saa enam imetleda avanevat vaadet merele, proovin kuidagi läbi lipsata. Aga seda parem on tunne, kui Muhumaal jala maha panen – ebameeldivused on seljataga. Tõsi, hirmunult peab vaatama Virtsu poole – ega kolmepealine põrgukoer Kerberos mind ei jälita.

Kangestusin hirmust, kui lugesin kohalikust ajalehest, et ka Muhumaal on tuulegeneraatorite püstitamine kohalike “kotkaste” survel täiesti tõsiselt arutelu all. Me tahame Saaremaad ja Hiiumaad tutvustada kui puutumata loodusega maad. Ma ei saa aru, kus on omavalitsusjuhtide ja maavanema silmad – ega mitte liialt nendesamade “kotkaste” rahakotil?

Ekslik on arvamus, et tuulikud annavad meile puhtama looduse. Vastupidi, need risustavad visuaalselt loodust. Ekslik on arvamus, et nende abil saab odavamat elektrit. Vastupidi, tuulikud tõstavad elektrienergia hinda. Selle maksavad kinni kõik Eesti tarbijad, kaasa arvatud saarlased. Ekslik on arvamus, et need tekitavad töökohti. Tõsi, võib-olla ainult püstitamisel ajutiselt ehitusettevõtetele. Vastupidi, Saaremaal need vähendavad töökohti, sest Saaremaa puutumatu looduse kuvandi kadumise tõttu ei saa me oma kodusaarele nii palju turiste kui muidu saaksime.

Mis siis toimub, kes on võitjad?

Enamus kapitalist, mille abil need paigutatakse, on väliskapital. NB! Meie pankade kapital on ka täna väliskapital. Kogu ülejääv elekter tarnitakse välismaale. NB! See on vaid formaalselt eksport, me ei anna siin mitte mingit lisaväärtust. Vahelt lõikavad vaid natukene kohalikud sahkerdajad. Ja mis parata, minu rikutuse piires arvan, et ka kohalike omavalitsuste tegelased – terve mõistusega valla- või maakonnajuht ei laseks sellist asja sündida ilma mingi kõrvalise huvita.

Kohalikud elanikud ainult kaotavad. Peale visuaalse reostuse saadab tuuleveskeid undamine, vingumine, vilkuv päike jne. Kujutage ette, kui mingile vallavanemale makstaks selle eest, et ta laseks oma valla territooriumile matta radioaktiivseid jäätmeid välismaisest elektrijaamast! Aga mis seal vahet on tuulegeneraatorite püstitamisega? Mõlemad risustavad loodust ja kohalikud inimesed ei saa sellest mingit kasu. Muide, eeldusel, et tuumajäätmed on hästi isoleeritud, ei oleks nad kohalikele isegi nii kahjulikud, sest nad ei tee elektrit kallimaks.

Saaremaa tuulegeneraatorite püstitamisega seoses on välja tulnud ka erakonnaga Eestimaa Rohelised seotud inimeste silmakirjalikkus. Rohelised, kes võitlevad selle eest, et Saaremaa silla ehitamist venitada, kuna võib olla, et kümme hüljest ei julge pärast silla valmimist poegima minna, rohelised, kes võitlevad selle eest, et Saaremaa süvasadamast ei võiks välja minna paar väikest puidulastis laeva aastas, olgugi, et sadam on planeeritud loodetavale sajale suurele ristluslaevale aastas, need samad rohelised ei märka, et Natura-alade vahetusse lähedusse paigutatakse 100 meetri kõrguseid hernehirmutisi. No miks ma peaksin uskuma sellistesse rohelistesse!

Ma arvan, et Saaremaa ja Hiiumaa rahvas peab nagu üks mees seisma selle eest, et Lääne-Eesti saared ja neid ümbritsev meri jääksid tuulegeneraatoritest vabaks. See on meie fosforiidisõda. Selleks et kohalikel funktsionääridel näpud sügelema ei hakkaks, tuleb riigikogus algatada seaduseelnõu, mis keelab väikesaarte omapära kaitsmiseks neile üle teatud kõrguspiiri ulatuvate tuulegeneraatorite püstitamise. Väiksed generaatorid, mis ei ulatu oluliselt üle metsapiiri, võiksid olla lubatud kohaliku energia-varustuse tarbeks.

Samuti tuleb leida raha Saaremaal Sõrve poolsaarele püstitatud tuulikute demonteerimiseks. Usun, et see on võimalik. Kui meil on sadades miljonites vahendeid mereäärsete niitude korrashoidmiseks, siis soovi korral leitakse ka vahendid tehtud kulutuste katmiseks. Usun, et tuulikud saab uuesti monteerida seal, kus neid oodatakse. Ma ei leia, et riik peaks katma saamata jäänud kasumeid. Kui keegi peaks nõudma nende katmist, siis küsitagu seda kohalike omavalitsuste juhtide käest, kes on lubanud sellisel asjal sündida.

Kui ma olin Tallinna linnapea, siis avaldasid huvigrupid mulle survet Paljassaarele “katselise tuulepargi” rajamise loa saamiseks. Mul ei tulnud kordagi pähe nendele vastu tulla. Kas te kujutaksite praegu ette, et hommikul laevaga Stockholmist Tallinnasse saabudes peaksime vaatama kuulsat siluetti läbi tuulegeneraatorite metsa? Või et kaks Itaalia pensionäri arutaksid ristluslaeval: “…see kõrge torn, mis paistab paremalt kuuenda ja seitsmenda tuulegeneraatori vahelt, on see kuulus Oleviste, mis oli omal ajal Euroopa kõrgeim ehitis.”

Nii nagu ei sündinud musta Viru poega valgele ilusale majale, nii ei rikutud ka kuulsat Tallinna siluetti, olgugi, et soomlastest investorid sülgasid minu suunas tuld ja tõrva läbi kallilt kinni makstud PR-tegelaste. See seadus peab haarama ka saari ümbritsevat merd, kaasaarvatud Riia lahte ja Hiiu madalat. Meri on samasugune puutumatu loodus. Avamerepurjetajad lähevad just seepärast merele, et nautida puutumata loodust, nautida mere võimsust, nautida mere lõputut avarust. Järsku kümme hüljest, kui see sild neid segab, leiavad teise paaritumiskoha, aga kuhu meie avamerepurjetavad peavad minema? Kas Karujärvele?

Tõnis Palts
IRLi liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 106 korda, sh täna 1)