Kõne Iffile: Täna räägime uuest Muhu laulust ja heategevuskontsertidest

1. oktoobril on Muhu valla 20. aastapäev ning sel puhul toimub Muhu spordihoones pidulik aktus koos tantsu ja tralliga. Mind puudutab see praegu kõige rohkem seetõttu, et minule helistas veidi aega tagasi Imre Sooäär, kes teatas, et on kirjutanud uue loo – Muhumaa laulu. See on selline lugu, millele ta on ise teinud ka teksti ja selle pealkiri on ettearvatult “Muhumaa”.

Tegemist on lüürilise ballaadiga ning Imre palus, et ma seda esimesena laulaksin. Mulle tundub, et see laul võiks hiljem sobida hästi ka segakooridele laulmiseks – seal sees on sellist ainest. Mul hakkas kuidagi kõrvus kumama, et kui kuskil Muhu laulupeol või mujal pidulikul üritusel koor seda laulaks, oleks see väga ilus.

Praegu valmistume ka suure hoolega 30. septembril toimuvaks kontserdiks Nokia kontserdimajas. See on vähiliidu iga-aastane heategevuskontsert ja toimub juba kuuendat korda. Vähiliidu inimesed eesotsas Maie Egiptiga pakuvad igal aastal muusikutele välja kontserdikava teema. Eelmisel aastal olid näiteks biitlid, on olnud ka “Horoskoobi” laulud. Sel aastal on Elvis Presley temaatika ja kontserdi nimi ongi “Elvis Presley lugu”.

Vähiliidu propaganda on läbi aastate olnud võimas ja palju häid inimesi on tulnud sellele asjale toeks. Tänu sellele on tänavune kontsert igavene uhke lavastus. Seal on tantsu ja laulu, lavarahvale õmmeldakse kostüümid selga. Seda lavastab Margus Kasterpalu ja Jürgen Rooste on kirjutanud sellele käsikirja, tantsud on seadnud Jüri Nael. Igal juhul tõotab tulla tavalisest hallivõitu kontserdist natuke elavam ja kuidagi sätitum asi.

See tuletab minule meelde niisuguseid vanu filharmoonia kontserte, kus inimestel olid uhked riided seljas, ühesugused pintsakud… Tundub, et see aeg hakkab natuke tagasi tulema, sest olgu vahemärkusena öeldud, et ka Rod Stewarti kontsert, kus ma käisin, jättis selles suhtes väga sümpaatse mulje, et pillimehed ei tulnudki oma lõhkistes teksades lavale. Vahelduseks oli päris hea vaadata ilusaid, hästiistuvaid, soliidseid ja moodsaid ülikondi.

Selles mõttes pakub ka see Elvise kontsert natuke silmailu. Esmaspäevast hakkasid meil proovid pihta. See paraad, kes seal esineb, on ju ka päris korralik: Gerli Padar, Lenna Kuurmaa, Birgit Varjun, Tõnis Mägi, Tanel Padar, Hendrik Sal-Saller, Ott Lepland, Andrus Kasesalu (tema on Boogie Company bändiga), Siim Aimla ansambel saadab meid ja viimasel hetkel hüppas laevukese peale ka Boris Lehtlaan.

Vähiliit korjab sel aastal raha kopsuvähi vastu võitlemiseks, muusikud, kes sellel kontserdil esinevad, ei saa esinemistasu. Kontserdil on muidugi sponsorid ja rahvas, kes tuleb ja ostab pileteid, toetab siis nõnda seda aktsiooni. Ma usun, et see rahasumma, mis kokku korjatakse, ei ole tegelikult üldse nii suur, aga pigem on selle asja eesmärk näidata, et võitlus toimub, et inimesed on sellest huvitatud ja toetavad seda. Võib-olla nii mõnegi jõukama sponsori rahakotirauad lähevad siis ka lahti. See on tehtud selleks, et näidata: me ei ole ükskõiksed.

Heategevuses osalemine on minu jaoks täiesti loomulik protsess ning ma ei juurdle selle üle, kas teha kaasa või mitte. Need asjad on pühad, ning kui meenutada, lõime ju isegi siis kaasa, kui vene ajal korjati raha selleks, et Vietnami lapsed saaksid endale mänguasju osta – kuigi oleks võinud raha korjata oma lastekodulaste jaoks. Aga me lõime siis kaasa puht lõbust ja lustist.

Neid ilma rahata kontserte nimetati omal ajal hiinakateks – nagu Hiina nälgivatele lastele toetust korjati. Praeguse aja “hiinakad” on hoopis teise ja sügavama tähendusega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)