Arst sai miljoni! (3)

Arst sai miljoni!

 

Kust tuleb ja kuhu läheb perearsti raha? 2009. aastal kulus haigekassal tervishoiuteenustele 8 067 791 000 krooni, sellest üldarstiabi tervishoiuteenustele 1 056 204 000 krooni ehk 13,1%. Hüpoteetiline keskmine nimistuga töötav perearst sai oma nimistu kohta haigekassast tulu 2009. aastal 108 638 kr kuus (vt graafik). Hüpoteetiline sellepärast, et keskmine on arvestatud kõigi 803 perearstinimistu kohta, aga keskmist nimistut pole olemas – mõni saab kvaliteeditasu või kaugustasu, teine ei saa, mõni kasutab oma uuringufondi vähem, teine rohkem jne. ALLIKAS: haigekassa

Kaalep Koppel: raha ei ole kunagi palju, kuna meie rahva tervis ei ole kiita

Olete meie maakonnas kõige suurema patsientide nimekirjaga (3229) perearst. Teenindate patsiente linnas ja olete ka Kärla valla perearst. Kuidas te kõike seda tööd teha jõuate?

Minu nimistu on nii suur seetõttu, et kolm aastat tagasi lisandus minu linnanimistule ajutiselt Kärla nimistu. See oli tol ajahetkel vältimatu, kuna mitte keegi Saaremaa teistest perearstidest ei olnud valmis võtma perearstita jäänud nimistut. Kahel korral kuulutati välja konkurss ja mõlemal korral ei laekunud ainsatki avaldust.

Võtsin Kärla piirkonna vastu, kuna patsiente oli vaja teenindada ja pereõde ei saanud ilma perearstita oma pädevuse piires inimesi aidata. Kiirelt vajasid lahendamist ka lahkunud perearsti pärijatega seotud probleemid. Seda tööd suudan teha tänu heale meeskonnale.

Meil on kaks pereõde, neli asendus- ja abiarsti. Lisaks veel mittemeditsiiniline personal. Kuna eriarstidele on pikad järjekorrad ja haiglas voodikohti napib, on üheks hea toimetuleku eelduseks hea suhe eriarstidega, ja nendega koos leiame alati lahenduse rasketele olukordadele.

Meeskonnana oleme saanud hästi hakkama. Kuna inimestel on ju vaba valik endale perearsti valida, siis on inimesi minu juurest lahkunud ja palju patsiente on ka lisandunud. Minu nimistus on väga palju eakaid inimesi, kelle pöördumised perearsti poole on sagedasemad kui noorte inimeste puhul. 2009. aastal oli kuni 2-aastaseid 48, 2–70-aastaseid 2602 ja üle 70-aastaseid 579.

Kuidas olete rahul perearstide rahastamise süsteemiga? Möödunud aasta andmetel rahastas haigekassa teid 2 564 819 krooniga. Kas tulete selle rahaga piisavalt hästi toime? Kui suur oli teie kasum?

Perearstide rahastamise süsteemiga võib üldiselt rahul olla, aga raha ei ole kunagi palju, kuna meie rahva tervis ei ole kiita. Ilmselt on siin erinevus väikese nimistu ja suure nimistu vahel. Suur nimistu annab võimaluse palgata abipersonali, teha rohkem uuringuid, kuna uuringufond on protsent pearahast.

Samas on teatud haigestumiste tõus (borrelioos, eesnäärme vähkkasvajad, südame-veresoonkonna haigused) viinud selleni, et kaks kuud enne aasta lõppu on meie uuringufond otsas. Meditsiiniasutused on ikkagi äripõhimõtetel töötavad firmad ja loomulikult peame olema kasumis, et olla jätkusuutlik ettevõte. Kuna ettevõtete majandustulemused ei ole ju mingi saladus, siis meie 2009. aasta kasum oli 24 000 krooni.

Kasum on võimaldanud meil muretseda uut meditsiinilist aparatuuri, samuti on vaja pidevalt täiendada ja uuendada infotehnoloogiat. Kasutusele on võetud digiretsept ja e-tervishoiu teenused, mis vajab infotehnoloogilisi teadmisi ja väga häid arvuteid. Samuti nõuab andmekaitse korralikku turvalisust, mis samuti maksab.

Patsientide hulgas on levinud arvamus, et perearst ei taha haiget sugugi uuringutele saata. Ja ka eriarsti juurde ei taheta edasi saata.

Perearstile on haigekassa usaldanud teatud ressursi (2010. aastal vähendati haigekassa poolt rahastamist 6% ja on teatatud, et ka 2011. aastal kehtib sama vähendus) ja sellega peame ennast ära majandama. Seetõttu ei ole võimalik teha päris kõiki uuringuid, mida patsiendid soovivad, kuid see ei vabasta meid kohustusest teha haigele vajalikud uuringud, mida tema olukord nõuab.

See, et perearst ei taha patsienti eriarsti juurde suunata, on müüt. Üldjuhul patsient saab saatekirja, kuid inimesed ei teadvusta, et kui ma annan saatekirja, tuleb sinna kirjutada diagnoos ja vajalikud on eelnevad uuringud, mida rahastatakse perearsti uuringutefondist. 2009. aastal saime haigekassalt uuringuteks raha 535 201 krooni, uuringute eest tasusime erinevatele meditsiiniasutustele aga 604 741 krooni, mis tähendab, et ligi 70 000 krooni oli perearsti omafinantseering.

Kui suured on teie kui perearsti juurde pääsemisel järjekorrad? Kas teete ka koduvisiite ja kas need on tasulised?

Minu vastuvõtule pääseb vähemalt kahe-kolme päeva jooksul, kuid ägeda haigestumise korral ka samal päeval. Meie pereõdedega saab konsulteerida telefoni teel ja vajadusel teeme koduvisiite, mis on lastele tasuta. On täiesti loomulik, et arst, pereõde ja patsient üksteist usaldavad.

Perearsti vastuvõtud Kuressaares (linnas teenindame ka väga palju Kärla patsiente, kuna bussiliiklus linna on parem kui Kärlale) toimuvad esmaspäevast reedeni 6 tundi päevas. Teisipäeval on vastuvõtt pealelõunasel ajal, et vastuvõtule saaksid tulla õpilased ja tööl käivad inimesed. Neljapäeviti on väikelastele pediaatri vastuvõtt.

Kärlal võtab arst vastu teisipäeviti ja neljapäeviti ning kolmapäeviti on pediaatri vastuvõtt. Kärla pereõde töötab tööpäeviti 8 tundi päevas.

Kas ja kuidas tunnetate omavalitsuse, s.o Kuressaare linnavalitsuse ja Kärla vallavalitsuse tuge oma töös?

Linna- ja vallavalitsusega on suhe olnud päris hea. Kontakt on peamiselt sotsiaalsete küsimustega seoses ja kindlustamata isikute ravikulude kompenseerimisega. Mingit rahalist toetust me linnavalitsuselt ei saa. Kärla vallavalitsusega on samuti head suhted, sealsete ruumide eest renti ei küsita, kommunaalteenuste eest maksab perearst ise.

Ja lõpuks, kui see oleks teie teha, mida muudaksite praegu kehtivas perearstisüsteemis?

Minu arvates toimib perearstisüsteem hästi. Aga kuidas seda veel paremaks muuta – see küsimus nõuaks väga põhjalikku analüüsi. Eesti perearstidel on hulgaliselt ettepanekuid nii valitsusele kui ka haigekassale, kuidas muuta perearstisüsteemi patsiendisõbralikumaks ja efektiivsemaks.

Mari Soots: arst on maa sool, kui ta lahkub, läheb elu maal kehvemaks

Viimastel päevadel olete te ilmselt kõige enam tähelepanu köitnud perearst, kuna olete teada andnud, oma lahkumisest Pihtla valla perearsti kohalt. Miks?

Põhjusi on mitmeid, need selguvad järgmiste küsimuste vastustest.

Haigekassa andmetel oli 2009. aastal teie teenindatavas nimekirjas 1149 klienti ja selle tarbeks rahastati teid 1 056 849 krooniga. Kas tulite sellega normaalselt välja?

On väga tendentslik esitada need arvud, ilma et lugeja teaks, kui kallis on tervishoiuteenus tegelikult, mida maksavad analüüsid ja uuringud, mida peame oma patsiendile ostma ja tellima. Kui inimene loeb, et “rahastati 1 056 849 krooniga”, siis saab ta tavaliselt aru, et “arst sai miljoni”.

Tegelikult ostis haigekassa arstilt töö, mille sisu on arstikeskuse pidamine 1149 kliendi jaoks, s.t ruumide rentimist, personali palkamist, riigimaksude maksmist, riist- ja tarkvarakulude katmist, aparatuuri ja sisustuse ülalpidamist, pidevat koolitust, analüüside ja uuringute tegemist kõikidele oma nimistu inimestele jne.

Tegelikult on majandamine väga pingeline. Eelmisel aastal tuli selle rahaga välja. Sel aastal on rahastamine vähenenud 6%, suureneb ravikindlustuseta isikute hulk, mis vähendab veelgi perearsti rahastamist. Neis tingimustes ei ole sellel aastal kuigi lihtne kvaliteetset perearstiteenust pakkuda.

Niisiis pole te rahul praegu kehtiva perearstide rahastamise süsteemiga.

Perearste peaks riik hoopis rohkem rahastama, sest meie juures käib inimesi palju rohkem kui eriarstide juures ja palju rohkem on vaja abilisi, sest töö on raske ja pingeline, läbipõlemise oht on suur. Oleks vaja veel teist pereõde, abilist-sekretäri ja nende jaoks ka töökabinetti koos arvutiga.

Kui eriarstile on pikk järjekord või arsti polegi, käib inimene ikka oma perearsti juures. Visiite on palju rohkem, aga sellega ei taha riik arvestada. Arst põlebki läbi ja läheb ära.

Mõned patsiendid väidavad, et perearstid ei taha haiget uuringutele ja eriarsti vastuvõtule saata. Kuidas te seda kommenteerite?

On väga levinud müüt, et perearstile läheb saatekiri maksma – see on vale. Perearstile ongi antud riigi poolt selline ülesanne hoida eriarste tarbetute visiitide eest. Kui inimene nõuab, et ta tahab eriarstile minna, aga perearst oskab antud probleemi ise lahendada, on inimene sageli pettunud. Selle põhjuseks võib olla arvamus, et eriarst on kuidagi parem arst. Tegelikult on perearst samamoodi eriarst ja nii kardioloogiks kui ka perearstiks saamiseks peab ühepalju koolis käima.

Mis on see, mis üht maal tegutsevat perearsti kõige rohkem häirib? Mis teeb muret?

Maal tegutsev perearst töötab enamasti nn soolopraksises, kus on üks perearst ja lisaks pereõde. Arstil on raske saada puhkust, käia koolitustel, kuna asendajat ei ole selleks ajaks kusagilt võtta. Tihti tuleb maal töötaval arstil patsiente vastu võtta mitmes erinevas vastuvõtukohas, kuna puudub ühistransport valla (või mitme valla) erinevate punktide vahel.

See suurendab loomulikult arsti kulusid, nii personalile, sisseseadele kui ka kommunaalkuludele jne. Ei osata väärtustada arsti aega ja teadmisi. Juhtub ka, et kohalik omavalitsus ei saa aru, et arst on maa sool ja kui ta lahkub, muutub elu vallas palju halvemaks.

Ja lõpuks, kui see oleks teie teha, mida muudaksite praegu kehtivas perearstisüsteemis?

Süsteem on suurepärane, aga muuta tuleks inimeste suhtumist arsti ja oma tervisesse. Muuta tuleks rahastamist nii, et riik annaks rohkem abilisi ja raha korralike ruumide jaoks, ja muuta tuleks seda, et ajakirjandus kogu aeg arste peksab. Nii saavad haiget ja kaotavad motivatsiooni siin riigis töötada ka oma tööd ausalt ja südamega tegevad arstid.

Sille Väli: rahuldust pakub see töö palju

Olete perearst, kes on saanud eelmise aasta töötulemuste eest kvaliteeditasu, ja ainus arst Saare maakonnas, kelle töötulemusi haiguste ennetamisel ja krooniliste haigetega on haigekassa hinnanud maksimumarvu punktidega. Peale selle on teie nimekirjas 2490 klienti. Kuidas te jõuate kogu seda tööd teha?

Täpsustan, et minu nimistus on 2490 haigekassa kindlustusega klienti, kelle eest saan pearaha. Lisaks sellele on veel suur hulk kindlustamata inimesi. Kokku on minu nimistus umbes 2700 inimest. Järjekord vastuvõtule on peaaegu olematu. Ägeda haiguse korral püüan inimese vastu võtta samal päeval (ta peab loomulikult registratuuris ütlema, et on ägedalt haige) ja ka teised soovijad saavad vastuvõtule täna või homme või ülehomme.

Kogu töö ärategemiseks on minul ainult üks põhimõte – tänaseida toimetusi ära lükka homse varna! Siinjuures aitäh meie väiksele, aga töökale kollektiivile, tänu kellele igapäevatöö laabub ja on tulemuslik.

Kuidas olete teie rahul perearstide rahastamise süsteemiga? Möödunud aastal eraldas haigekassa teile 2 052 760 krooni. Kas see on piisav, et teha oma tööd muretult ja hästi?

See summa sisaldab terve 2009. aasta jooksul kindlustatud inimeste pealt saadavat pearaha (kuni 2-aastase eest 107,2 krooni, 2–70-aastase eest 44,6 krooni ja üle 70-aastase eest 54,1 krooni kuus) + perearstipraksise ülalpidamiseks vajalikku baasraha + minu poolt patsientidele tehtud uuringute raha. ¼ summa eest tegin patsientidele analüüse ja uuringuid, ¾-st maksin palgad (+ maksud), ostsin patsientide raviks ja uuringuteks vajalikud vahendid, kontoritarbed, arvutid, maksin elektri, vee, bensiini eest, tegin remonti jne, jne. See summa ei ole küll suur, kuid saan oma töö normaalselt tehtud.

Patsientide hulgas on levinud müüt, et perearst ei taha haiget mitte kuidagi uuringutele või siis eriarsti juurde saata. Palju selles tõde on?

Kurb, kui inimeste hulgas selline arvamus levib. Arvan, et perearstid tahavad küll patsiente eriarsti juurde saata, ja ka teevad seda. Eriarsti juurde saatmise eest perearst maksma ei pea. Eriarstile saadan reeglina haiged, kes vajavad seda diagnoosi täpsustuseks või edasiseks raviks. Enamikul olen teinud enne uuringuid, et eriarstil oleks lihtsam, ta saaks juba operatiivselt edasi teha keerulisemaid lisauuringuid ja määrata ravi.

Mis puutub perearsti määratud analüüsidesse ja uuringutesse, siis nende eest maksab haigekassa, ja seda ainult tehtud uuringute eest. Kui perearst aga uuringuid ei määra, siis jääb see raha haige-kassale alles. Nii lihtne see ongi. Rahva hulgas liikuv jutt, et perearst ei saada uuringutele, sest ta tahab seda raha endale jätta, rikastuda ja suurt džiipi osta, on täiesti vale.

Tõde on aga see, et perearsti poolt kasutatav uuringute raha on siiski haigekassa poolt piiratud ja seetõttu ei saa kahjuks kõikidele patsientidele kõiki maailmas olemasolevaid uuringuid teha. Arst määrab neid analüüse ja uuringuid, mida ta antud haigel ja antud kaebuste puhul vajalikuks peab. Siin peaks patsient arsti usaldama.

Kas jõuate teha selles nii suure klientide arvuga piirkonnas ka koduvisiite?

Koduvisiite ma teen, kui inimene seda vajab ja soovib. Võrreldes varasemate aastatega on koduvisiite kõikidel jäänud vähemaks. Tavad on muutunud, inimesed on mobiilsemad, kodus ei saa uuringuid teha jne. 2009. aastal oli mul 403 koduvisiiti, s.o keskmiselt 1,6 koduvisiiti päevas. Võrdluseks 2000. aasta, mil tegin 1400 koduvisiiti. Kõige sagedamini külastan ägeda haigusega väikesi lapsi ja vanureid, kes ei käi ise kodust väljas.

Mis on need mured, millega perearstina iga päev kokku puutute?

Kõige suurem mure on, et aega on liialt vähe – ööpäev võiks olla pikem kui 24 tundi. Eks ikka tuleb perearsti igapäevatöös probleeme ette, aga see on juba omaette peatükk. Siinkohal tahaksin lisada, et rõõmu ja rahuldust pakub see töö ka palju.

Ja lõpuks, kui see oleks teie teha, mida muudaksite praegu kehtivas perearstisüsteemis?

Sooviksin, et patsientidele tehtavate uuringute ja analüüside jaoks lubatud raha oleks suurem või ei oleks haigekassa poolt limiteeritud.

Lea Uutsalu: lõuad pidada ja edasi teenida!

Kuidas olete rahul perearstide rahastamise süsteemiga? Kas tulete toime selle rahaga, mis haigekassa Muhu perearstikeskusele eraldab? Kui suur oli teie kasum aasta lõpuks?

Rahastamise ja teisi perearste puudutavate asjaoludega on nii, et juba mõned head aastad ei mõtle ma sellele, kuidas ma nendega rahul olen.
Sest mingil hetkel muutus nõuete ja tegelike võimaluste vahe niivõrd absurdseks, et lähtusin lihtsalt Švejkist: “Lõuad pidada ja edasi teenida!” Enamik meist oli ju tahtnud lihtsalt arstiks hakata ja järsku pidime olema ärimehed, majandusjuhatajad, arvutispetsialistid, autojuhid ning vajadusel ka sibid, kui olukord seda nõuab.

Lisaks võis raadiot lahti keerates või ajalehti sirvides tihti sattuda lugudele, kus räägiti sellest, kuidas mingid puuduliku ettevalmistusega ülbed arstid t a h a- v a d nüüd kõike ise tegema hakata ja tohutuid kasumeid teenida. Peale muu selle kõigega kaasnev aruandlus ja kiire vastamine igale instantsile, kes suvatseb su töö kohta aru pärida. Nii tunduski Švejki moodus ainuke, mille järgi tegutsedes jäi veel hingejõudu ja aega patsientidega inimväärselt tegeleda, mis on siiski siiani mu peamine prioriteet.

Kasumisse ma oma “äriga” veel jõudnud ei ole. Arvan, et see tuleneb peamiselt sellest, et perearstindus on nii üles ehitatud, et kõige kasulikum on mitte midagi (liigset) teha. On teatud tavauuringud ja protseduurid, mida peab tegema kõigis praksistes, muu jääb suuremate keskuste kanda. Meil on aga Kuressaareni 70 km, millest tuleneb, et tegeleme ka paljude selliste asjadega (näiteks haavade korrastamine ja õmblemine), millega linnale lähemad inimesed otse haiglasse pöörduvad.

Selle aastani oli mul veel luksus kahte õde pidada ja nii me saime tõesti inimeste eest mitmekülgsemalt hoolitseda, aga kahjuks otsustas teine õde suurema palga kasuks, millest on küll kahju, aga praksise rahakotile on see muidugi kergendus. Muhus peab arvestama ka asjaolu, et suviti on siin elanikke tihti 7 korda rohkem, ja enamikuga ikka juhtub midagi.

Kuidas kommenteerite levinud arvamust, et perearst ei taha inimest uuringutele ja ka eriarsti juurde saata? Millest see tuleb?

See arvamus on rahalisest küljest üsna põhjendamatu. Perearst saab igakuiselt haigekassast raha vastavalt tema nimistus olevate kindlustatud inimeste arvule. See on nn pearaha, millest siis perearst peab kõik oma kulud katma (palgad, maksud, meditsiinitarvikud, kütte- jm kommunaalkulud, telefoniarved, kulud transpordile, koolitustele, kontoritarvetele, puhastusvahenditele, tarkvara hooldamisele ja uuendamisele, jooksvale pisiremondile jne).

Raha uuringuteks tuleb aga hoopis eraldi “rahahunnikust”, kust eraldatakse raha ainult juba tehtud uuringu hüvitamiseks, nii et see ei lähe kuskilt arsti “oma” rahast maha. Pigem on asi vahel selles, et arst ei leia patsiendil konkreetset meditsiinilist näidustust antud protseduuri tegemiseks. Mina olen oma töös lähtunud põhimõttest, et vahel on ka uuringul terapeutiline tähtsus – patsient saab oma hingerahu kätte ja see on ka väga tähtis.

Pigem võib vastupidi olla, näiteks mõni keskeas mees, kel on näiteks vererõhk kõrge, poriseb, et tema küll ei kavatse neid igasugu uurimisi läbi teha. Üldiselt on muhulased aga teadmishimulised ja nutikad, nii et koos asju arutades tavaliselt probleeme ei teki ja ka ravisoostumus on hea. Peab ainult aega olema inimesega tegeleda ja tema peale mõelda.

Kui suured on Muhus perearstile pääsemise järjekorrad? Kas Muhus saab arsti ka koju kutsuda ja kas see on tasuline?

Perearstile saab meil ägeda kiireloomulise asjaga samal päeval. Krooniliste haiguste ja sesoonsete, mõningast kodust jälgimist lubavate haiguste puhul aga enamasti kolme päeva jooksul. Vahel võib muudatusi ette tulla seetõttu, et arst on haige või täiendusel. Õnneks on meil praksises pädev pereõde, kes ka ise vastu võtab ja vajadusel arsti asendab, sealjuures haigla arstidelt nõu küsides, kui vaja, nii et ükski olukord ei tohiks lahendamata jääda.

Koduvisiite teeme, kui arst peab seda vajalikuks. Otseselt on ette nähtud imikute patronaaž kodus ja samas on Muhu elanikkond nii vana, et osa inimesi lihtsalt ei jaksa enam kodust välja tulla. Aga siin oldud 21 aasta jooksul on nad nii tuttavaks saanud, et kohe tahaks neid vahel näha. Koduvisiidi tasu on 50 krooni ning sellest on vabastatud rasedad ja alla 2-a lapsed. Visiite teeme perearstikeskuse autoga.

Kas ja kuidas tunnetate omavalitsuse, s.o Muhu vallavalitsuse tuge oma töös?

Muhu vallavalitsusega oleme kenasti läbi saanud. Praegu toetavad nad meid kõige enam sellega, et ei nõua arsti vastuvõturuumide eest valla majas renti. Varem maksid nad ka meie kommunaalkulud, aga eks elu ole kõigil raskemaks läinud ja seda valla rahakott enam ei võimaldanud.

Suureks abiks on ka hästi korraldatud sotsiaaltöö. On eraldi inimene, kes inimesi vajadusel arstile sõidutab või talle rohud kätte viib. Ja kui näiteks mõnes peres jääks rahapuudusel rohud välja ostmata, saab koostöös valla sotsiaalkeskusega lahendus ikka leitud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 136 korda, sh täna 1)